Mario Maripuu: Kuidas Eesti Ekspressi ajakirjanik on rakendanud valeväidetega vaesed üksikemad poliitvankri ette!***How an Eesti Ekspress Journalist Has Used False Claims to Exploit Poor Single Mothers for Political Purposes

Katariina Krjutškova-Tamlak, Julge Ema ja Eesti Ekspressi kolumnist, on taas asunud tegutsema ning läbi Eesti Ekspressi STRATCOM-i ülesannet täitma. Enne Riigikogu valimisi profülaktika mõttes tühistama Plaan B-d ning ka mind ja minu poliitilist tegevust isiklikult.

Ma täiesti mõistan üksikvanemate probleemi ning ka seda, et tuhanded Eesti mehed hoiavad eemale elatise maksmisest ja laste kasvatamisest. Suur osa sellest probleemist on minu hinnangul tingitud riiklikust poliitikast, mis sunnib kõrgete maksude ja elamiskulude tõttu paljusid mehi minema välismaale suuremat sissetulekut teenima, et tulla toime liisingute, elatisraha ja teiste igapäevaste kohustuste tasumisega. Paraku on võõrsil töötav vanem valiku ees, kas teenida vajalik raha või olla rahatult kodus ning kasvatada last. Sellises situatsioonis mõlemat ei saa. Selle tulemusel puruneb väga suur protsent peresid ning suuresti jääb just ema üksikvanema rolli.

Täpselt sama on ka minuga selle kümne aasta jooksul juhtunud. Olen Soome resident ning elan püsivalt Soomes ja maksan ka maksud siia. Lapsi käin ma vaatamas nii tihti, kui mul on seda rahaliselt ja töö tõttu võimalik olnud. Tänaseks on mul ka uus naine ning peagi tulemas laps ehk elan täiesti iseseisvat pereelu Soomes. Maksan oma teistest kooseludest sündinud lastele kohtulikult paika pandud elatist, nagu seadus ette näeb.

Tulles aga tagasi Katariina Krjutškova-Tamlaki minu suunaliste süüdistuste ja väidete juurde, siis neid on mul väga hea ümber lükata, sest need ei vasta sellisel kujul tõele, nagu ta neid avalikult välja toob. Juba see, et ta väidab, et tema on küsinud seda, kuidas minu teod ja sõnad peaksid vastama erakonna väärtustele – siis kindlasti ei vastanud ma nii, nagu ta oli seda videos kokku monteerinud, võttes meie mitmeminutilisest telefonikõnest välja minu lause, kus ma põhjendasin täiesti midagi muud. Aga kuna ta videos valetab, siis toon lugejale ära tema tegeliku kirja mulle ning ka selle, kuidas ma talle korrektselt vastasin.

Tere, Mario!

Kirjutan seoses Eesti Ekspressi kolumniga, mis käsitleb konservatiivseid pereväärtusi ja vanemlikku vastutust.

Kolumnis viitan kirjale, mille saatsite oma lapse emale ning kus kirjutasite, et teil sünnib uus laps, keda te ei soovi taas ilma isata jätta. Samuti viitan teie hilisemale kommentaarile, et laste ema on lapsed ju sünnitanud.

Palun vastake järgmistele küsimustele.

  1. Kuidas iseloomustate täna oma suhet ja rolli oma laste elus?
  2. Kuidas kommenteerite väidet, et olete otsustanud oma laste elust distantseeruda?
  3. Kuidas sobitub teie hinnangul teie isiklik olukord nende pereväärtustega, mida olete avalikult kaitsnud?
  4. Plaan B programmis on öeldud, et „pere on rahva süda“. Mida tähendab see põhimõte teie jaoks isiklikus elus?
  5. Kas soovite selgitada või täpsustada oma varasemaid väljaütlemisi selles küsimuses?

Palun saatke vastused hiljemalt 25. juuniks. Kui see tähtaeg ei ole võimalik, andke sellest palun esimesel võimalusel teada.

Lugupidamisega

Katariina Krjutškova-Tamlak
Eesti Ekspressi kolumnist

Tere!

Tänan pöördumise eest.

Kuna teie küsimused puudutavad minu alaealisi lapsi ning minu era- ja perekonnaelu, ei pea ma õigeks neid meedia vahendusel kommenteerida. Minu hinnangul ei kuulu lastega seotud asjaolud avaliku arutelu objektiks ega tohiks olla poliitilise või maailmavaatelise poleemika tööriistaks.

Mis puudutab minu poliitilisi seisukohti, siis need on avalikud ning lähtuvad veendumusest, et tugev perekond, vanemate vastutus ja laste heaolu on ühiskonna alustalad. Need põhimõtted ei sõltu sellest, kas keegi püüab üksikisiku eraelu kasutada poliitilise narratiivi loomiseks.

Teie kirjas sisalduvad väited ja tõlgendused on osaliselt kontekstist välja rebitud ning ma ei pea vajalikuks hakata meedia kaudu oma perekondlikke suhteid ümber lükkama või üksikasjalikult selgitama.

Austan oma laste õigust privaatsusele ning seetõttu ma sel teemal rohkem kommentaare ei anna.

Lugupidamisega

Mario Maripuu

————————————————————————————————————————-

Teine täielik faktiviga, millega Katariina Krjutškova-Tamlak ämbreid kolistas, on see, et nimetades Plaan B-d erakonnaks. No tule taevas appi! Plaan B pole kunagi erakond olnud, sest me pole saanud 500 liiget täis, et erakonnaks vormistada.

Siit nüüd tulebki välja selle naise ajakirjanduslik tase ehk seda pole. Kas olemegi seisus, kus kõik, kes oskavad natukenegi kirjutada ja on saanud kätte ajakirjanduse tunnistuse ülikoolist, võivad süüdimatult lihtsalt rahvale valetada? Veel enam – ta kasutab enda feimi tõstmiseks ära niigi muserdatud ja kannatavaid üksikemasid, kes siis heas usus loodavad sellise sarlatani ja valetaja peale, et ehk tema midagi suudab nende kannatuste leevendamiseks teha.

Ei, kallid ja vaprad üksikemad – ta kasutab teid lihtsalt STRATCOM-likult ära poliitiliste ja süvariiklike tühistamise infooperatsioonides.

Veel enam, mis on kahetsusväärne ja mis vajaks ka lastekaitse suuremat tähelepanu, on see, et kogu selle pasatootmise ja meeste peksu jaoks kasutab ta kilbina oma väikest armast last, kes ei suuda veel öelda ega otsustada, kas ta on üldse nõus sellises ema tegevuses kaasa lööma. Samuti paneb ta selliselt mehi provotseerides ja rünnates ohtu omaenda elu ning ka oma lapse elu, sest iial ei tea, kus võib mõni kättemaks osaks saada. Minu jaoks on see täiesti kohusetundetu ja mitte emalikult hooliv käitumine.

Siit tuleb mul juba teine küsimus Eesti Ekspressi peatoimetajale: kuidas üldse selline niinimetatud ajakirjanik saab teil tegutseda selliste faktivigadega, tõmmates alla kogu ajakirjanduse eetika ja maine ning tõmmates kogu väljaandele korralikult vee peale?

Või selline ongi Eesti Ekspressi ja  tänapäeva ajakirjanduse tase ?

Sama küsimus esitan ka meie Tartu Ülikooli ajakirjanduse õppejõududele!

– Mario Maripuu, poliitaktivist ja isa

***

Katariina Krjutškova-Tamlak, known on social media as “Julge Ema” (Brave Mother) and a columnist for Eesti Ekspress, has once again become active, carrying out what I believe to be a STRATCOM operation through Eesti Ekspress. Ahead of the Estonian parliamentary elections, the goal appears to be the pre-emptive cancellation of both Plaan B and me personally, along with my political activities.

I fully understand the challenges faced by single parents, as well as the fact that thousands of Estonian men avoid paying child support and raising their children. However, in my opinion, a significant part of this problem stems from government policies that, due to high taxes and the rising cost of living, force many men to seek better-paying jobs abroad in order to keep up with lease payments, child support obligations, and other daily financial responsibilities.

Unfortunately, a parent working abroad is often faced with a difficult choice: either earn the money necessary to support the family or stay at home without sufficient income to raise the children. In many cases, it is impossible to do both. As a result, a large number of families break apart, and in most cases it is the mother who ends up becoming a single parent.

Exactly the same thing has happened to me over the past ten years. I am a resident of Finland, I live there permanently, and I pay my taxes there. I visit my children as often as my financial situation and work commitments allow. Today I have a new partner, and we are expecting a child together, meaning that I now have an independent family life in Finland. I also pay the court-ordered child support for the children from my previous relationships exactly as required by law.

Returning to Katariina Krjutškova-Tamlak’s accusations and claims directed at me, I find them very easy to refute because they simply do not correspond to reality as she presents them publicly.

For example, she claims that she asked how my actions and words align with my party’s values. That is not how I answered her. The version shown in her video was edited by taking a single sentence out of our several-minute phone conversation, completely removing it from its original context.

Since, in my opinion, her video misrepresents what I said, I will publish both her original message to me and my response.

Katariina Krjutškova-Tamlak’s message:

Hello, Mario,

I am writing regarding an Eesti Ekspress column discussing conservative family values and parental responsibility.

In the column I refer to a letter you sent to the mother of your child in which you wrote that you are expecting another child whom you do not want to grow up without a father. I also refer to your later comment that “the children’s mother gave birth to them.”

Please answer the following questions:

  1. How would you describe your current relationship with and role in your children’s lives?
  2. How do you respond to the claim that you have chosen to distance yourself from your children’s lives?
  3. In your opinion, how does your personal situation fit with the family values you have publicly advocated?
  4. Plaan B’s programme states that “the family is the heart of the nation.” What does this principle mean to you personally?
  5. Would you like to clarify or elaborate on your previous public statements on this matter?

Please send your responses by June 25. If this deadline is not possible, please let me know as soon as possible.

Sincerely,

Katariina Krjutškova-Tamlak
Columnist, Eesti Ekspress


My response:

Hello,

Thank you for your message.

Since your questions concern my minor children and my private family life, I do not consider it appropriate to discuss these matters through the media. In my opinion, issues concerning children should not become the subject of public debate or be used as tools in political or ideological disputes.

As for my political views, they are public and are based on the belief that a strong family, parental responsibility, and the well-being of children are fundamental pillars of society. These principles do not depend on whether someone attempts to use an individual’s private life to construct a political narrative.

The claims and interpretations contained in your letter are, in part, taken out of context, and I do not consider it necessary to publicly defend or explain my family relationships through the media.

I respect my children’s right to privacy and therefore will not provide any further comments on this matter.

Sincerely,

Mario Maripuu


Another complete factual error made by Katariina Krjutškova-Tamlak was referring to Plaan B as a political party.

Come on. Plaan B has never been a political party because we have never reached the legally required 500 members necessary to register one.

This raises serious questions about the standard of journalism. Have we really reached a point where anyone with a journalism degree can simply publish false information without consequence?

Even more troubling is that, in my opinion, she is using already distressed and struggling single mothers to promote herself, while giving them hope that she might somehow alleviate their hardships.

No, dear and courageous single mothers — in my opinion, you are simply being used as instruments in political and deep-state cancellation operations carried out in a STRATCOM-style manner.

What is even more regrettable, and in my opinion deserves greater attention from child protection authorities, is that she uses her own young child as a shield in this campaign against men. A small child cannot yet decide whether they wish to participate in such activities. Furthermore, by provoking and attacking men in this way, she also exposes both herself and her child to unnecessary risks, because no one can predict when someone may seek revenge. To me, this is entirely irresponsible and not the behavior of a caring mother.

This leads me to another question for the Editor-in-Chief of Eesti Ekspress: how can someone presenting themselves as a journalist continue working for your publication while making such basic factual mistakes, damaging journalistic ethics and undermining the credibility of the entire newspaper?

Or is this now the standard of both Eesti Ekspress and modern journalism in general?

I would like to ask the same question of the journalism faculty at the University of Tartu.

— Mario Maripuu, political activist and father

 

Mario Maripuu

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!