Mõtisklused

Mario Maripuu: Rahva relvastatud jõud või riigi instrument?***The Armed Force of the People or an Instrument of the State?

Jätke kommentaar / Mõtisklused /

  Kaitseliit, mis oli loodud Kalle Elleri algatusel ja oli rahva omaalgatuslik relvastatud organisatsioon, on tänaseks muutunud Eestis vabatahtlikuks riigikaitseorganisatsiooniks, mis kuulub Kaitseministeeriumi haldusalasse ja toetab Eesti riigi kaitsmist. Täna sooviks küsida: aga miks ei oleks võinud Kaitseliit jääda selliseks organisatsiooniks, nagu ta oli? Miks oli vaja ta nö RAHVA käest ära võtta ja liita […]

Mario Maripuu: Rahva relvastatud jõud või riigi instrument?***The Armed Force of the People or an Instrument of the State? Read More »

Mario Maripuu- Läbi sajandite on revolutsioonides kasutatud ära noori!***Throughout the centuries, young people have been exploited in revolutions!

Jätke kommentaar / Mõtisklused /

Video alliks: Postimees Täna kütab kirgi Tõrvikurongkäigul provokaatoritena esinenud noorte kamp, mis iga aastaga suureneb. Nagu esimese vabariigi ajal, olid just noorema põlvkonna kodanikud need, kes viljelesid progressiivset kommunismi, mis pidi tooma kogu maailmale külluse ning tagama, et kõik saaksid võrdselt hästi elada. Hiljem koristasid needsamad kodanikud ära ka tülikad inimesed, kes segasid kuldse kommunismi

Mario Maripuu- Läbi sajandite on revolutsioonides kasutatud ära noori!***Throughout the centuries, young people have been exploited in revolutions! Read More »

Mario Maripuu-Surm siin või Siberis!***Death Here or in Siberia!

1 Comment / Mõtisklused /

Facebooki kommentaariumis on küsitud, et huvitav küll – miks mind ei maini KAPO ja miks mind pole juba arreteeritud. Oma tegevuse tõttu on mul ikka aeg-ajalt mõte peast läbi käinud, et kas nüüd! Aga tegelikult pole juhtunud ei minuga ega teiste alternatiivmeedia inimestega midagi, kui välja arvata Besseedin, kes ületas globalistide jaoks määratud punased jooned,

Mario Maripuu-Surm siin või Siberis!***Death Here or in Siberia! Read More »

Mario Maripuu-Miks Eesti rahvas kardab Ülle Pukki?***Why Does the Estonian People Fear Ülle Pukk?

Jätke kommentaar / Mõtisklused /

Olen märganud juba pikemat aega eestlaste poolt Ülle Puki vastast retoorikat ning selle looga sooviksingi saada inimestelt vastust, miks see on nii ja mida me nüüd siis Üllega peale hakkame, kes on täna rahvusvaheline rahusaadik ning esineb venemeedias? Samuti soovin ma saada eestlastelt vastust, kust tuleb russofoobia ning mida me siis lõpuks selle 30–40% venekogukonnaga

Mario Maripuu-Miks Eesti rahvas kardab Ülle Pukki?***Why Does the Estonian People Fear Ülle Pukk? Read More »

SUUR LUGU! Mario Maripuu- Avameelselt Eesti vastupanuliikumisest!***BIG STORY! Mario Maripuu — Frankly About the Estonian Resistance Movement

Jätke kommentaar / Mõtisklused /

NB! Antud kirjutis on puhtal kujul minu nägemus toimunust, kuna olen asjas sees koos saba ja sarvedega ning tunnen vajadust seda teieni tuua. Kirjutises toon välja ainult need ühendused, millest pole tänu meediale võimalik mööda vaadata, ja üritan selgitada nii lihtsustatult, kui on võimalik. Lugedes sotsiaalmeedias kommentaare enda postituste alt, siis on ilmselge: rahvas ei

SUUR LUGU! Mario Maripuu- Avameelselt Eesti vastupanuliikumisest!***BIG STORY! Mario Maripuu — Frankly About the Estonian Resistance Movement Read More »

Mario Maripuu: Miks mõnede meelest Euroopa Liidu vastasus võrdub Eesti Vabariigi vastasusega?***Why, in the eyes of some, does opposition to the European Union equal opposition to the Republic of Estonia?

Jätke kommentaar / Mõtisklused /

Viimasel ajal on mind kommentaariumites süüdistatud, et olen praeguse riigi vastane, kuna näen, et Euroopa Liit anastab meie omariiklust ja rahvast tervikuna. Muide, selline osa rahva meelsusest pole üldsegi esmakordne. Kuna käin täna läbi inimestega, kes on olnud just selle Eesti Vabariigi taasiseseisvumise protsesside juures, teavad nad rääkida, et täpselt sama olukord oli ka siis,

Mario Maripuu: Miks mõnede meelest Euroopa Liidu vastasus võrdub Eesti Vabariigi vastasusega?***Why, in the eyes of some, does opposition to the European Union equal opposition to the Republic of Estonia? Read More »

Mario Maripuu: Auuu… rahvuslased ja Eesti Vabariigi patrioodid!!!!***Awooo… nationalists and patriots of the Republic of Estonia!!!!

Jätke kommentaar / Mõtisklused /

    https://www.facebook.com/Kaitseliit/posts/pfbid024FZJ4MQZDRm6JvS7YrA81D9u4o6M9mSprGskigLTuaeXrwk3vdi3T5C1SMEmPmxHl Nüüd saab mulle vägagi selgeks, miks Kaitseliit mind noomis. Aga sellepärast, et eurobürokraatide taktikepi all käib 3 kg droonipommide valmistamine ja saatmine Ukrainasse, kus ukrainlased saavad venelasi nendega tükkideks lasta. Mulle kui kaitseliitlasele tekib kohe küsimus: kas me oleme KAITSELIIT või RÜNDELIIT?! Ja kes on teile andnud terve Eesti rahva nimel mandaadi

Mario Maripuu: Auuu… rahvuslased ja Eesti Vabariigi patrioodid!!!!***Awooo… nationalists and patriots of the Republic of Estonia!!!! Read More »

Mario Maripuu-Kollaborantlus, laus lollus või mõlemad?*** Collaborationism, Utter Stupidity – or Both?

Jätke kommentaar / Mõtisklused /

Ma poleks iial uskunud, et ühe Facebooki postituse tõttu hakkab mind ähvardama ja suukorvistama Kaitseliit – organisatsioon, mille liige olen olnud alates 2002. aastast. Seda enam, et oma esimeses pöördumises ei puudutanud ma Kaitseliitu kui organisatsiooni üldse. Ometi saabus esimene kiri juba kolm tundi pärast Facebooki postitust. Seal väideti, et mu postitus olevat „riigivastane“ ning

Mario Maripuu-Kollaborantlus, laus lollus või mõlemad?*** Collaborationism, Utter Stupidity – or Both? Read More »

Mario Maripuu- Hea rahvuslane ja Eesti Vabariigi patrioot!*** Dear nationalist and patriot of the Republic of Estonia!

Jätke kommentaar / Mõtisklused /

Minu viraalseks läinud postituse all oli palju toredaid kommentaare, mis näitasid ilmekalt Eesti kodanike tegelikku läbilõiget. Suur osa inimestest ei ole enda jaoks tegelikult üldse selgeks teinud, mis asi peaks olema Eesti riik ning mida tähendab selle kodanikkond ja sellega kaasnevad kohustused iseenda, riigi ja rahva ees. Sain ka palju „kuuma“ – mind nimetati reeturiks,

Mario Maripuu- Hea rahvuslane ja Eesti Vabariigi patrioot!*** Dear nationalist and patriot of the Republic of Estonia! Read More »

Mario Maripuu- Kunagi, kui olin Eesti Vabariigi patrioot.*** Once, I was a patriot of the Republic of Estonia.

Jätke kommentaar / Mõtisklused /

Täna, kui olen endale selgeks teinud, mis on institutsioon nimega Eesti Vabariik ja kes on eestlane, kaugeneb see loodud riik minust üha enam. 80% seadustest tuleb Euroopa Liidust, mida meie rahvale peale sunnitakse saksa täpsusega. Minu inimesi maksustatakse selles riigis sisuliselt surnuks ning rahvalt on ära võetud otsustusõigus riigijuhtimises üldse kaasa lüüa. Selline riik ei

Mario Maripuu- Kunagi, kui olin Eesti Vabariigi patrioot.*** Once, I was a patriot of the Republic of Estonia. Read More »

Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!