Mario Maripuu: Mis on juhtunud uudis.net-iga?*** What Has Happened to Uudis.net?

Paljud Uudis.net külastajad on kindlasti märganud, et platvorm ei täida enam oma kunagist ülesannet – teha statistikat sotsiaalmeedia populaarsuse põhjal uudistele, olgu selleks peavoolumeedia või alternatiiv.

Veebruaris kirjutasin ma artikli „SUUR LUGU! Mario Maripuu – avameelselt Eesti vastupanuliikumisest!“ ning vahetult pärast seda see juhtuski – Uudis.net-is statistikat enam ei kuvata. Ma ei oska öelda, kas see on seotud minu avameelse pihtimusega artiklis rahvale, millist rolli Uudis.net meediamaastikul täidab, või on tegemist juhusega. Kuid ajaline kokkulangevus on märkimisväärne.

Uudis.net-is oleme ka varasemalt märganud, et just Eestis toimuvate sündmuste kajastuste puhul on sama asi juhtunud – olgu selleks mõni meeleavaldus või valitsuse rumal samm, mis pälvib meedia turmtuld.


Mis tegi Uudis.net-i eriliseks?

Uudis.net-i tegi eriliseks see, et tegemist oli kasuliku tööriistaga kõigi jaoks – nii peavoolumeediale kui alternatiivmeediale. Populaarsed artiklid said lisaks sotsiaalmeedia tähelepanule ka täiendavat võimendust sellelt platvormilt.

Uudis.net-i looja on Jevgeni Pšenitšnikov, kes on loonud ka Rate.ee ja Flirtic. Nüüd tekib küsimus – kes on Jevgeni sõrmed sahtli vahele lükanud, et ta nii tegutseb? Sellisel juhul langeb täielikult ära võimalus, et „ups – unustasin saiti jälgimast“.

Platvorm, mis on olnud oluline statistika jälgimisel kõigi meediaväljaannete jaoks – ning mille tähtsust looja ja tema meeskond väga hästi teavad – ei kao lihtsalt juhuslikult. Sellisel juhul juhuseid ei ole olemas.


Kas juhus või sihilik sekkumine?

Kui eeldada, et käsk tuli pärast minu artikli avaldamist „ülevalt“ ning Jevgenile öeldi, et nüüd tuleb pistik seinast tõmmata ja jätta meediaväljaanded ilma harjumuspärasest statistikast, siis räägib see vaid üht: alternatiivmeedia on oma võidukäiguga ületanud peavoolumeedia.

See näitab, et kuigi Uudis.net oli kasulik ka peavoolule, oli selle tegelik väärtus suurem just alternatiivmeediale, kes on tõusnud peavoolust ettepoole.

Selline võimalik samm on kahetsusväärne ning viitab sellele, et kasutatakse kõiki vahendeid, et kodanikkonda ja alternatiivmeediat piirata ja vaigistada. Sellest kumab läbi autokraatlik riigikord, mis ei oma enam rahva toetust ning püsib võimul vaid varjatud jõustruktuuride toel.

Muidugi on olemas ka võimalus, et nii „süvariik“ kui Uudis.net teevad pärast minu artiklit vigade paranduse ja taastavad varasema olukorra, et tõestada avalikkusele, et ma eksin. Võib-olla tõesti – aga vähemalt olen ma sel juhul aidanud taastada harjumuspärase normaalsuse.


Eesti meediapilt laiemalt

Kui liikuda edasi Eesti peavoolumeedia kajastuse ja objektiivsuse juurde, siis on olukord tõepoolest kehv. Mitmed ajakirjanikud ja eksperdid – olgu need Saksad, Kalmused, Lained või teised, lõpetades Lutsari ja Jolleriga – on sisuliselt läbi kukkunud.

Samamoodi ka peavoolumeediat mõjutavad struktuurid nagu STRATCOM ja sellega seotud algatused nagu Propastop, samuti erinevad „uhhuu“ grupid, podcast’id ja nende tegijad.

Nad kõik on otseselt või kaudselt seotud rahastusega, mis pärineb näiteks Open Society Foundations, Rockefeller Foundationi ja varem ka USAID kaudu.

Täna, kus globaalne narratiiv on muutumas ja mitmel pool räägitakse varasemate sündmuste – sealhulgas koroonapandeemia – kohta üha avatumalt, hoiab Eesti peavoolumeedia endiselt kinni vastupidisest käsitlusest, justkui ülejäänud maailm eksiks ja Eesti teaks ainsana tõde.

See tähendab, et hoitakse kinni valest – ja seda maksumaksja raha eest.

Samal ajal karjub alternatiivmeedia rahvale tõde näkku, toetudes ka näiteks USA-s tehtud paljastustele, kuid peavool kas vaikib või jätkab sama joont.

Selline käitumine võib teatud määral olla lubatav alternatiivmeediale, kes rahastab end ise – annetuste või reklaamitulu kaudu. Kuid riikliku toe peal olevate meediaväljaannete puhul on selline tegevus lubamatu.

Kui maksumaksja raha eest levitatakse teadlikult eksitavat infot, siis võib seda käsitleda riigivastase tegevusena.

Sellised meediamajad ja nende võtmeisikud peaksid kandma vastutust, kui nad õõnestavad Eesti Vabariiki ja selle rahvast. Pidev „Kremli-kaardi“ kasutamine on muutunud farsiks ning ei veena enam rahvast.

Iga päev, mil rahvale valetatakse olukorras, kus üha rohkem inimesi saab sellest aru, süvendab usalduskriisi. Selline olukord ei saa kesta lõputult.


Vaikus või vastupanu?

Mina näen, et see saab kesta vaid seni, kuni me vaikime.

Mina olen tegutsenud alates 2019. aastast ning tänaseks on tekkinud ring inimesi, keda saan nimetada vastupanuliikumiseks. Kuid meid on vähe.

Kus on ülejäänud Eesti?

Kui ütlesin lahti oma riigist ja nimetasin end põlisrahva esindajaks, oli palju neid – ka minu enda sugulasi –, kes nimetasid mind reeturiks.

Aga küsin taas – kus te olete nüüd, kui RMK laastab metsi ja kui selgub, et meie põlevkivivarudest on kadumas aastakümnete jagu ressursse?

Rahvale valetatakse, riiki varastatakse, aga need, kes sellele vastu astuvad, saavad vastu pead.

Võib-olla tõesti – see rahvas ei väärigi seda maad, seda riiki ega iseseisvust?

Sest selle eest seista ja vastutada suudavad vaid vähesed.


Mario Maripuu
Rõdali kihelkonna taasasutajaliige, läänlane
Plaan B ümarlaua liige
eestieest.com toimetaja ja saatejuht

***

Many Uudis.net visitors have certainly noticed that the platform no longer fulfills its original purpose – to provide statistics on news based on social media popularity, whether for mainstream or alternative media.

In February, I wrote an article titled “BIG STORY! Mario Maripuu – Openly About the Estonian Resistance Movement!”, and shortly after that, it happened – Uudis.net stopped displaying statistics. I cannot say whether this is connected to my candid revelations to the public about the role Uudis.net plays in the media landscape, or whether it is merely a coincidence. However, the timing is remarkable.

We have also previously noticed on Uudis.net that the same thing has occurred specifically with coverage of events taking place in Estonia – whether it be a protest or a foolish move by the government that draws intense media attention.


What Made Uudis.net Special?

Uudis.net stood out because it was a useful tool for everyone – both mainstream and alternative media. Popular articles not only gained attention on social media but also received additional amplification from the platform itself.

The creator of Jevgeni Pšenitšnikov, who also built Rate.ee and Flirtic, is well aware of the platform’s importance. This raises the question – who has forced his hand?

At that point, the explanation “oops – I forgot to maintain the site” no longer holds.

A platform that has played a key role in tracking media performance – and whose value is clearly understood by its creators – does not simply stop functioning by accident. In such cases, there are no coincidences.


Coincidence or Deliberate Intervention?

If we assume that the order came “from above” after my article was published, and that Jevgeni was told to pull the plug and remove access to statistics, then it suggests only one thing: alternative media has surpassed mainstream media.

This shows that although Uudis.net was useful to mainstream outlets, its real advantage lay with alternative media, which has now moved ahead.

Such a move would be regrettable and would indicate that all means are being used to restrict and silence both the public and alternative media. It reflects an increasingly autocratic system that no longer has genuine public support and remains in power through hidden mechanisms.

Of course, there is also the possibility that both the so-called “deep state” and Uudis.net will correct this situation and restore normal functionality, proving me wrong. Perhaps so – but in that case, at least I will have helped restore the previous normal state.


The Broader State of Estonian Media

If we look more broadly at the objectivity of Estonia’s mainstream media, the situation is deeply troubling. Many journalists and experts – whether Saks, Kalmus, Laine, or others, including Lutsar and Joller – have effectively failed.

The same applies to structures influencing mainstream media, such as STRATCOM and related initiatives like Propastop, as well as various fringe groups, podcasts, and their creators.

They are all directly or indirectly connected to funding sources such as Open Society Foundations, Rockefeller Foundation, and previously also USAID.

Today, as the global narrative is shifting and more open discussions are emerging about past events – including the COVID-19 pandemic – Estonian mainstream media continues to cling to the opposite narrative, as if the rest of the world is wrong and Estonia alone holds the truth.

This means that a false narrative is being maintained – at the expense of taxpayers.

At the same time, alternative media is loudly presenting what it considers the truth, often referencing revelations from the United States, while mainstream media either remains silent or continues along the same line.

Such behavior may be acceptable for alternative media, which funds itself independently through donations or advertising. However, for publicly funded media outlets, such conduct is unacceptable.

If misleading information is deliberately spread using taxpayer money, it can be viewed as acting against the interests of the state.

Such media institutions and their key figures should be held accountable if they undermine the Republic of Estonia and its people. The constant use of the “Kremlin card” has become a farce and no longer convinces the public.

Every day that people are misled in a situation where more and more citizens recognize it deepens the crisis of trust. This cannot continue indefinitely.


Silence or Resistance?

I believe this can only continue as long as we remain silent.

I have been active since 2019, and today there is a circle of people I can call a resistance movement. But we are few.

Where is the rest of Estonia?

When I renounced my state and declared myself a representative of the indigenous people, many – including my own relatives – called me a traitor.

But I ask again – where are you now, when RMK is destroying forests and when it turns out that decades’ worth of oil shale resources have disappeared?

The people are being lied to, the state is being looted, and those who stand up against it are attacked.

Perhaps indeed – perhaps this nation does not deserve this land, this state, or its independence.

Because only a few are willing to stand up for it and take responsibility.


Mario Maripuu
Founding member of the Rõdali parish restoration, westerner
Member of the Plan B roundtable
Editor and host at eestieest.com

Mario Maripuu

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!