Mario Maripuu: Kui elektri- ja soojusjaamad hävitatakse?!*** What Happens If Power and Heating Plants Are Destroyed?!

Palju on mind mõtlema pannud Eesti tegelik kaitsevõime ja siseriiklik julgeolek. Et sündmusi reaalselt endale ette kujutada, pead eeldatavad tekkivad olukorrad võimendama äärmuseni, et saada tegelik sündmuste kulg ja tekkiv olukord. Seda on toonitanud ja tänaseks võib öelda, et aastaid Elvis Brauer minu juhitud podcastis “Lihtsalt & Keerutamata”.
Sündmused, mis Eestis aset leidnud on, tõestavad, et meil puudub tegelikult igasugune kaitsevõime ning raha on tuulde loobitud relvatöösturitele suurte loosungite saatel, vastu saamata midagi. Sellest tulenevalt annan ma oma nägemuse, mis hakkab toimuma, kui meie elektritaristut rünnatakse selliselt, et jaamadest jäävad järgi vaid kraatrid ja neid pole võimalik enam taastada, vaid tuleks uued nullist ehitada.

Üle-eestiline elektrivõrk on väga tundlik pingete kõikumisele. Arutasime seda teemat ka elektriinsener Andres Saukasega “Tehnokraat” saadetes korduvalt ja kui ohtlik oli see protsess tegelikult, kui meid ühendati Venemaa võrgust lahti. Pinge suurem kõikumine oleks võinud tuua esile “blackout’i”, kus kogu Eestist kaob vool ja uuesti tööle kogu võrku saada on suur peavalu. Aga kui meil kaob näiteks üks põhijaam täielikult, tekitab see ahelreaktsiooni kogu Eesti elektrivõrgus ja ainus, mis meid hiljem päästaks, oleks minna üle saartalitusele ja generaatorimajandusele.

Generaatorimajandusele üleminek tähendaks ka seda, et meil hakkab vaja minema massiliselt diiselkütust või bensiini. Kuid kütet on meil täpselt nii palju, kui meil varudes ja jaamade mahutites on. Ilma elektrita on ka nende kättesaamine raskendatud. Teiseks, kui meie jaamu on juba massiivselt rakettidega rünnatud, tähendab see ka seda, et riigis kuulutatakse välja sõjaolukord. Samuti Venemaa sellist rünnakut läbi viies lõikab väga suure tõenäosusega läbi Suwalki koridori, et Baltikumil puuduks kaubaühendus Euroopaga ja jäädaks blokaadi. Samuti sõjaolukorras sulgub meie õhuruum ja laevaliiklus tsiviilotstarbel. Läänemeri läheb sisuliselt lukku.

Tänases olukorras, kus suurem rõhk on kriisiolukordade lahendusel pandud vabatahtlikkusele ja Kaitseliidule, kukub süsteem suure tõenäosusega kokku, sest paraku need vabatahtlikud on ju tegelikult samas paadis kannatanutega, kes peavad samuti oma pere ja kogukondi päästma. Järele jäävad siis palgalised politseinikud ja päästeteenistus, kuid kuritegevuse ja marodöörluse tõusu tõttu on ka need institutsioonid ülekoormatud. Juba täna, kus pole kriisi, on nad alamehitatud ja riik kärbib, kus saab – mida siis veel kriisist rääkida! Jah, osa Kaitseväest tuuakse tänavatele abiks turvalisust tagama, kuid see on vaid käputäis, sest suurem rõhk on piirikaitsel Venemaaga.

Meil riigis on tehtud palju vigu ettemõtlemata, mis saab kriisiolukorras. Tooksin kaks välja ja nendeks on väikepõllumajanduse äratapmine ning sellega linnastumise soodustamine ja sõltuvus toiduainetööstustest, ning massiimmigratsioon, kus meil paigutatakse linnadesse üle saja tuhande võõra, kellel pole sidet ei selle maa ega rahvaga. Elektri kadumisel toidupoodidest sõltuvuses olevad inimesed ei ole suutelised pikalt neist toitu ostma, sest sularaha on vähestel käes ja pangakaardiga ostmine kestab vaid seni, kuni suudetakse tagada makseterminalidele elekter ja internet – kui seda ei suudeta, on ainsaks maksevahendiks sularaha. Samuti poed ei suuda ennast varustada, kui kaubaühendus on Euroopaga lõigatud ja sõltutakse ainult riiklikest varudest.

Minu hinnangul suudab riik 1–2 kuud blokaadi tingimustes toimida enam-vähem normaalselt, aga kui lõppeb kütus, toit ja vesi, läheb lahti põrgu – ja just linnades. Kortermajad upuvad reovette, vee ja toidu puudus ajab inimesi poode rüüstama. Võõramaalastest tekivad getod, kes ellujäämise nimel on valmis tapma ja neid üldse ei huvita, sest nad on lõksus võõras riigis võõraste inimeste keskel, kellega neil puudub kultuuriline ja keeleline side. Rünnatakse politseijaoskondi ja Kaitseliidu staape, et saada relvi. Poed rüüstatakse ning pered, kes ei suuda ennast kaitsta või ei ole suutelised linnast põgenema, tapetakse ressursi saamise eesmärgil, milleks on toit ja vesi. Igasugune materiaalne väärtus kulla, hõbeda või raha näol kaotab väärtuse. Hinda läheb toit, vesi ja kütus generaatorite tarbeks.

Talve saabudes hakkavad inimesed otsima elamuid, kus on ahjukütte võimalus – see tähendab massilist väljarännet linnadest maapiirkondadesse ja see tähendab ka seda, et tekkinud getodest saavad suure tõenäosusega röövjõugud, kes rüüstavad külasid.

Täna, kus on rahuaeg ja kõik toimib, kuid meil on teada eeldatav stsenaarium ning tegelik riigivõimekus oma inimesi kaitsta – ehk see on minimaalne, kui mitte olematu. Linnades olevad inimesed peaksid otsima koostööd küladega, kes kriisiajal tagaksid neile toidu ja vee ning vajadusel annaksid talvel peavarju ja kaitset. Külad eeskätt peaksid mõtlema läbi oma kogukonna kriisiplaani ja organiseeruma. See tähendab seda, et külavanemast saab kriisiajal “külakindral”, kes jagab ära vastutusalad ning teostab relvastatud kontrollpunktid küla sisse- ja väljapääsule. Kõikides majapidamistes peaks olema generaator, toiduvaru keldrites (omakasvatatud köögiviljad), küttepuud jne.

Hästi suurt rõhku panen ma täna külakogukondade vastastikusele koostööle, kus kriisi ajal on võimalus omavahel varusid vahetada. Samuti tuleks täna luua külade vahel alternatiivside võimalus, sest kriisi ajal, kui puudub üleriigiline elekter, kaob ka tsiviilside (mobiilside ja internet). Üleriigiliselt jääb domineerima Kaitseväe side, mis luuakse Kaitseväe poolt ja tarbeks, kuid mis on kättesaamatu tavakodanikule.

Täna õnneks on Eestis rahvaliikumisi, kes mõtlevad juba sellele stsenaariumile ning peavad plaani, kuidas edasi – nt Kunglarahvas ja ka Põlisrahva liikumine nendega koos, kuid me ei saa kellegi eest midagi ära teha, vaid siin peab kogu Eestimaa rahvas jalad kõhu alt välja võtma ja organiseeruma.

Selline kirjeldatud olukord ja stsenaarium on kõige reaalsem Venemaa-poolne käik, kus luuakse nn Stalingradi blokaadi taoline olukord, et survestada riike enda diktaadile kuuletuma. Samuti on see üsna mõjus ja ka turvaline samm Venemaa jaoks, kuna allutatav rahvas kriisis tapab ennast ise, ilma sõjaliselt sekkumata. Kuulasin Riigikogu istungil Mart Helme kõnet, kus ta mainis, et ca 50% rahvast soovib lahkuda, kuna toimub Eesti venestamine ja massiimmigratsioon. Mõnes mõttes on tal õigus, kuid kõige suurem põhjus on selles, et inimesed tunnetavad, mis hakkab toimuma, kui eelkirjeldatud sündmus peaks aset leidma. Eesti rahvas on kaitsetu ja lageda taeva all ning kollapsi oodata ja pöidlaid keerutada on igaühe isiklik vastutus tuleviku ees.

Hea Eesti rahvas, täna on see ajaaken, kus on valikud – kas minna ära Vahemere riikidesse või hakata tegutsema!

Mario Maripuu
Rõdali kihelkonna taasasutaja liige, läänlane

***

The real defensive capability of Estonia and its internal security have given me much to think about. To truly imagine events as they might unfold, you have to amplify the potential scenarios to the extreme in order to understand the real course of events and the resulting situation. This has been emphasized for years by Elvis Brauer in my podcast “Simply & Straightforward.”

Events that have taken place in Estonia prove that we effectively lack any real defensive capability, and money has been thrown to the wind at arms manufacturers with grand slogans, receiving nothing in return. Based on this, I present my view of what will begin to happen if our energy infrastructure is attacked in such a way that only craters remain of the plants and they cannot be restored, but would have to be rebuilt from scratch.

The nationwide electricity grid is highly sensitive to voltage fluctuations. We have discussed this topic repeatedly with electrical engineer Andres Saukas in the “Technocrat” programs, and how dangerous the process actually was when we were disconnected from the Russian grid. A larger fluctuation in voltage could have triggered a “blackout,” where electricity disappears across all of Estonia, and restarting the entire grid would be a major challenge. But if, for example, one major plant is completely lost, it would trigger a chain reaction across the entire Estonian grid, and the only thing that could later save us would be switching to island mode and generator-based systems.

Switching to generator-based systems would also mean we would need massive amounts of diesel fuel or gasoline. But we only have as much fuel as exists in our reserves and storage tanks. Without electricity, even accessing that fuel becomes difficult. Secondly, if our plants have already been massively struck by missiles, it also means that a state of war would be declared. At the same time, in carrying out such an attack, Russia would very likely cut off the Suwałki Corridor, leaving the Baltic states without trade connections to Europe and under blockade. In wartime conditions, our airspace and civilian maritime traffic would also be closed. The Baltic Sea would effectively be locked down.

In today’s situation, where the primary emphasis for handling crises has been placed on voluntarism and the Defence League, the system would most likely collapse, because those volunteers are in the same position as the victims—they must also save their own families and communities. What remains are professional police and rescue services, but due to the rise in crime and looting, these institutions would also be overwhelmed. Already today, without any crisis, they are understaffed and the state is cutting wherever it can—so what can we expect in a crisis? Yes, part of the Defence Forces would be brought onto the streets to help maintain security, but that would only be a handful, as the primary focus would be on border defense against Russia.

Many mistakes have been made in this country without thinking about what would happen in a crisis. I would highlight two: the destruction of small-scale agriculture, which has promoted urbanization and dependence on the food industry, and mass immigration, where over a hundred thousand foreigners have been placed in cities without any connection to this land or its people. When electricity disappears, people dependent on grocery stores will not be able to buy food for long, because few have cash on hand, and card payments will only work as long as electricity and internet can be maintained for payment terminals—if not, cash becomes the only means of payment. Stores will also be unable to restock if trade connections with Europe are cut and the country relies solely on state reserves.

In my estimation, the state could function relatively normally under blockade conditions for 1–2 months, but once fuel, food, and water run out, all hell will break loose—especially in cities. Apartment buildings will be flooded with sewage, and the lack of water and food will drive people to loot stores. Ghettos will form among foreigners, who, for survival, will be ready to kill, as they are trapped in a foreign country among strangers with whom they have no cultural or linguistic connection. Police stations and Defence League facilities will be attacked to obtain weapons. Stores will be looted, and families who cannot defend themselves or are unable to flee cities will be killed for resources such as food and water. All material value—gold, silver, or money—will lose its meaning. What will matter is food, water, and fuel for generators.

As winter arrives, people will begin searching for homes with wood heating, leading to mass migration from cities to rural areas, and this will also mean that the ghettos that have formed will likely turn into raiding gangs that plunder villages.

Today, in peacetime, everything functions, but we already know the likely scenario and the real capacity of the state to protect its people—which is minimal, if not nonexistent. People in cities should seek cooperation with villages that could provide food and water in times of crisis, and offer shelter and protection in winter. Villages, above all, should develop their own community crisis plans and organize themselves. This means that the village head becomes a kind of “village general” in times of crisis, assigning responsibilities and establishing armed checkpoints at entry and exit points. Every household should have a generator, food reserves in cellars (home-grown vegetables), firewood, and so on.

I place strong emphasis today on cooperation between village communities, where resources can be exchanged during a crisis. It is also essential to create alternative communication systems between villages, because in a nationwide power outage, civilian communication (mobile networks and internet) will disappear. Nationwide, military communication will dominate, created by and for the Defence Forces, but inaccessible to ordinary citizens.

Fortunately, today there are grassroots movements in Estonia already thinking about this scenario and making plans for the future—for example, Kunglarahvas and the Indigenous movement working together—but we cannot do everything for others. The entire Estonian people must get up and organize themselves.

This described situation and scenario is the most realistic move from Russia—to create a situation similar to the Siege of Stalingrad, to pressure countries into submission. It is also quite effective and relatively safe for Russia, as the subjugated population in crisis will destroy itself without military intervention. I listened to a speech in the Estonian Parliament by Mart Helme, where he stated that around 50% of the population wants to leave due to the “Russification” of Estonia and mass immigration. In some sense, he is right, but the biggest reason is that people sense what will happen if the described scenario unfolds. The Estonian people are defenseless and exposed, and waiting for collapse while doing nothing is each individual’s personal responsibility toward the future.

Dear Estonian people, today is the window of time when choices exist—either leave for Mediterranean countries or start taking action!

Mario Maripuu
Member of the re-establishment of Rõdali parish, a Westerner

 

Mario Maripuu

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!