Mario Maripuu: Süvariik ja nende kasulikud tööriistad ning idioodid *** The Deep State and Their Useful Tools and Idiots

Mõtlesin pikalt, kas hakkan seda lugu kirjutama või mitte, kuna minu kirjutistel ja sõnal on levi ning kaalu. Võib-olla annaksin põhjendamatult tähelepanu juurde neile, kes seda ei vääri ja kelle eesmärk oligi ilmselgelt just selline reaktsioon minult välja meelitada.

Aga mida teha, kui minuni on laekunud infot minu laimamise kohta ning seda teeb Ekspress Grupi alla kuuluv ajakirjanik Katariin ehk Julge Ema. Ta on võtnud enda eesmärgiks hakata häbimärgistama isasid, kes ei kasvata oma lapsi ning keelduvad elatist maksmast.

Esmapilgul tundub ju tegemist õilsa tegevusega – kaitsta kaitsetuid üksikemasid. Kuid vaatame sellesse teemasse veidi sügavamalt sisse. Kas me saame kõike võtta nii mustvalgelt?

Alustuseks võiks küsida, miks meil üldse on nii palju purunenud perekondi. Miks kümned tuhanded Eesti isad ja emad käivad välismaal tööl ning elavad olukorras, kus üks pool kasvatab Eestis lapsi ja teine rügab näiteks Soomes? Ka täiesti toimivas perekonnas tekib sellisel juhul kaugsuhte olukord, mis omakorda soodustab perekondlikke probleeme, lahkarvamusi, truudusetust ja paljut muud.

Selline olukord on tegelikult põhjustatud globalistlikust režiimist, mida Eestis esindavad Reformierakond ja tema satelliidid sotside ning E200 näol. Seda kõigest umbes 16-protsendilise rahva toetuse juures. Just sellist ühiskonda lõhkuvat süsteemi on ellu viidud juba mitu aastakümmet.

Sisulooja Julge Ema avaldab täna meeste kirju laste emadele – kirju, mis võivad olla kirjutatud vihahoos ega ole ilmselgelt mõeldud sellist eesmärki täitma, nagu nende ettelugemine ja avalik eksponeerimine hiljem näitab. Täpselt samamoodi lisas Julge Ema oma Instagrami kontole ka minu kirja, varustades selle üleoleva ja halvustava pealkirjaga.

Küsimus ei ole siin selles, kas mõni isa on eksinud või mitte. Küsimus on selles, kas ühepoolne häbimärgistamine, inimeste avalik naeruvääristamine ja eraelulise kirjavahetuse kontekstist välja rebimine aitab lahendada Eesti perekondade kriisi või hoopis süvendab seda.

Kui eesmärk on aidata lapsi, siis tuleks tegeleda põhjustega, mitte ainult tagajärgedega. Tuleks rääkida sellest, miks perekonnad lagunevad, miks inimesed on sunnitud oma kodumaalt töö tõttu lahkuma, miks noortel peredel on järjest raskem toime tulla ning miks ühiskondlikud protsessid perekonda kui institutsiooni järjekindlalt nõrgestavad.

Paraku on palju lihtsam valida välja süüdlane, näidata näpuga ja koguda selle pealt tähelepanu.

Minu kiri lapse emale ei sündinud tühja koha pealt. Sellele eelnes olukord, kus ta oli minu hinnangul hakanud terroriseerima minu vanemaid lapsi pärast seda, kui sai teada uudisest, et minust saab taas isa.

See uudis ei peaks teda tegelikult vähimalgi määral puudutama, sest me ei ela juba ammu koos. Lisaks on tal endal olnud juba ligi kolm aastat laps teise mehega. Tegemist on mehega, kes minu teada kohtles teda vägivaldselt ning kelle eest olen pidanud teda korduvalt kaitsma. Tänaseks on see inimene väidetavalt lausa tagaotsitav.

Pärast minu isaks saamise uudise teatavaks saamist hakkas Regina kirjutama minu lastele. Muuhulgas leidis ta, et peaksin tegema vasektoomia. Samuti kirjutas ta paljudele minu endistele tuttavatele, kes seejärel hakkasid mulle õnne soovima.

Uudis minu peatsest isaks saamisest oli ka minu enda jaoks alles väga värske. Sellest teadsid tol hetkel vaid minu ema ja isa. Ometi õnnestus Reginal järjekindla pinnimise tulemusel saada see info minu isa käest. Millist eesmärki see täitis?

Sellises olukorras lõid mul emotsioonid üle pea kokku ning ma kirjutasingi Reginale kirja, mida Julge Ema Katariina nüüd avalikult levitab. Kirja kirjutades ei osanud ma hetkekski arvata, et Regina jookseb sellega otse meediasse.

Hiljem andis ta mulle ka teada, kellega ta soovib koostööd teha, et mind avalikult kahjustada. Nimedena käisid läbi Katrin Lust ja Mallukas.

Katrin Lusti põgusalt tundes usun, et ta on piisavalt tark ja professionaalne, et mitte lasta ennast kellegi isikliku kättemaksu tööriistana kasutada. Malluka puhul arvan samuti, et pervodeveebsaiti hallates on ta saanud piisavalt kogemusi ja tarkust mõistmaks, et ühe emotsionaalses seisundis kirjutatud kirja põhjal ei ole mõistlik hakata kedagi avalikult ründama või hukka mõistma.

Lõppude lõpuks võib iga inimene kirjutada endast välja viidud olukorras midagi, mida ta hiljem oleks sõnastanud teisiti. Ühe kirja põhjal inimese üle kohut mõista, ilma kogu tausta ja asjaolusid teadmata, ei ole õiglane ega aus.

Kuid ilmselgelt valmistusin ma selleks ette ning mõtlesin erinevad stsenaariumid läbi juhuks, kui mõni ajakirjanik peaks mulle helistama. Kas ütlen lihtsalt, et saatku küsimused e-kirjaga, või räägin otse?

Ühel päeval telefon heliseski ning teisel pool toru oli Katariina, kes tutvustas ennast ajakirjanikuna ja avaldas soovi sellel teemal vestelda. Kuna olen täitnud oma isa kohustused seaduse ees nii rahaliselt kui ka nii palju füüsiliselt, kui minu elu- ja töökorraldus Soomes seda võimaldanud on, ei olnud mul põhjust midagi varjata. Seetõttu otsustasin rääkida otse ja ausalt.

Vestluse käigus tekkis aga üsna kiiresti tunne, et ajakirjanik ei püüa olukorda mõista, vaid on tulnud mind ründama. Seda oli tunda nii küsimuste ülesehituses kui ka suhtlusviisis. Mitmel korral pidin teda korrale kutsuma ja paluma, et ta ei paneks mulle suhu sõnu, mida ma ei olnud öelnud.

Hiljem selgus tema Instagrami postitustest, et ta oli meie telefonikõne salvestanud ning plaanib seda avalikult kasutada. Eks siis näha ole, millisel kujul see avalikkuse ette jõuab ja kas minu öeldut kajastatakse terviklikult või valikuliselt.

Märkimist väärib ka asjaolu, et minult ei küsitud kõne salvestamiseks nõusolekut ega teavitatud mind vestluse ajal sellest, et salvestust võidakse hiljem avalikult kasutada. Kui selline avalikustamine peaks aset leidma, kavatsen selles küsimuses pidada nõu juristidega ning hinnata, millised on minu õigused ja võimalikud edasised sammud.

Pärast Julge Ema postituste avaldamist oli Regina kiire mind toimunust teavitama. See omakorda jättis mulle mulje, et kogu ettevõtmine täitis tema jaoks eesmärgi, mida ta algusest peale taotles – minu avalik kahjustamine ja mustamine.

Olgu selle kõige taga isiklik kibestumine, tähelepanuvajadus või midagi muud, kuid minu hinnangul ei lahenda selline tegevus ühtegi probleemi ega aita kedagi edasi. Küll aga tekitab see konflikte juurde ning muudab juba niigi keerulised inimsuhted veel keerulisemaks.

Viimasel kuvatõmmisel on ka näha, kus lapse ema Regina on teinud lapse nimele e-posti kasutaja ning kasutab seda isa ründamiseks.

Siit joonistub kenasti välja, kuidas tegelikult on Julge Ema kättemaksutööriistaks psühhopaadile, kes naudib mehe avalikku häbistamist ja hävitamist.

Siit küsimus otse lugejatele: kas minu puhul täidab Julge Ema tegevus sihtotstarvet või on see lihtsalt relv inimese tühistamiseks?

Ma ei õigusta rongaisandust, kuid kui hakata kõiki isasid tühistama, kes on oma laste emadega riidu läinud, kirjavahetuste kaudu, ei ole tulemus objektiivne ja pigem jätab see sellise koolikiusaja ja turueide mulje.

Loo kokkuvõtteks – ma saan aru süvariigi murest, kuidas minusugustega hakkama saada. Proovisid Malts ja Laine korduvalt. Tehti ka Malluka puhul pervode leht, kuhu siis saaks kõiki tülikaid fabritseeritud “perverte” häbipostis hoida, aga oh imet – süvariik ise kubiseb pervertidest ja nüüd ei teata, kuidas seda Malluka džinni purki tagasi pista.

Aga kohe loodi uus ja leebem versioon Julgest Emast, kuhu kõik tülikad saaks uuesti ära fabritseerida ja häbiposti tõsta.

Teades, et ma pole rongaisa ning olen täitnud kõik kohustused oma lapse ees nii palju kui minu võimuses, siis pigem võtan seda kui autahvlit, sest olen tülikas globalistidele ja valitsevale Eesti nukuvalitsusele!

-Mario Maripuu, Eesti poliitaktivist ja isa

***

I thought long and hard about whether I should write this story or not, because my writings and my words carry reach and weight. Perhaps I would be giving undeserved attention to people who do not deserve it and whose apparent goal was precisely to provoke such a reaction from me.

But what should one do when information has reached me about my being slandered, and the person doing it is Katariin, also known as Brave Mother (Julge Ema), a journalist affiliated with Ekspress Group? She has made it her mission to shame fathers who do not raise their children and refuse to pay child support.

At first glance, this may seem like a noble cause—to protect vulnerable single mothers. But let us take a deeper look into this issue. Can we really view everything in such black-and-white terms?

To begin with, we might ask why there are so many broken families in the first place. Why do tens of thousands of Estonian fathers and mothers work abroad and live in situations where one parent raises the children in Estonia while the other works, for example, in Finland? Even in a fully functioning family, such an arrangement creates a long-distance relationship, which in turn fosters family problems, disagreements, infidelity, and many other issues.

This situation is actually caused by the globalist regime represented in Estonia by the Reform Party and its satellites, the Social Democrats and Estonia 200. All of this is being implemented with the support of only about 16 percent of the population. This kind of system, which undermines society, has been built and maintained for decades.

Today, content creator Brave Mother publishes letters written by men to the mothers of their children—letters that may have been written in anger and clearly were never intended to serve the purpose for which their public reading and exposure now serves. In exactly the same way, Brave Mother also posted my letter on her Instagram account, accompanied by a condescending and derogatory headline.

The issue here is not whether a father has made mistakes or not. The issue is whether one-sided stigmatization, public ridicule of individuals, and the removal of private correspondence from its context help solve Estonia’s family crisis—or rather deepen it.

If the goal is to help children, then we should address the causes rather than merely the consequences. We should discuss why families are falling apart, why people are forced to leave their homeland for work, why it is becoming increasingly difficult for young families to make ends meet, and why societal processes continuously weaken the family as an institution.

Unfortunately, it is much easier to select a culprit, point a finger, and attract attention through public shaming.

My letter to the mother of my child did not emerge out of nowhere. It was preceded by a situation in which, in my opinion, she had begun harassing my older children after learning the news that I was about to become a father again.

This news should not concern her in the slightest, because we have not lived together for a long time. Furthermore, she herself has had a child with another man for nearly three years now. To my knowledge, this is a man who treated her violently and from whom I repeatedly had to protect her. Today, this individual is reportedly even wanted by authorities.

After learning that I was about to become a father again, Regina began writing to my children. Among other things, she suggested that I should undergo a vasectomy. She also contacted many of my former acquaintances, who subsequently began congratulating me.

What is most peculiar is that the news of my becoming a father again was very fresh even to me. At that moment, only my mother and father knew about it. Yet Regina managed, through persistent probing, to obtain this information from my father. What purpose did that serve?

In such a situation, my emotions got the better of me, and I wrote the letter to Regina that Katariina from Brave Mother is now publicly distributing. While writing it, I never imagined for a moment that Regina would take it straight to the media.

Later, she informed me of the people with whom she wanted to cooperate in order to publicly damage me. The names mentioned were Katrin Lust and Mallukas.

Knowing Katrin Lust somewhat, I believe she is intelligent and professional enough not to allow herself to become a tool for someone’s personal revenge. As for Mallukas, I also believe that by operating a website focused on exposing alleged perverts, she has gained enough experience and wisdom to understand that it is not sensible to publicly attack or condemn someone based solely on a single letter written in an emotional state.

After all, any person can write something in a moment of emotional distress that they might later phrase differently. Judging a person based on one letter, without knowing the full background and circumstances, is neither fair nor just.

However, I was clearly preparing for such a scenario and thought through various possibilities in case a journalist decided to call me. Would I simply tell them to send their questions by email, or would I speak openly?

One day the phone rang, and on the other end was Katariina, who introduced herself as a journalist and expressed her wish to discuss the matter. Since I have fulfilled my responsibilities as a father, both financially and physically to the extent that my life and work arrangement in Finland has allowed, I had no reason to hide anything. Therefore, I decided to speak openly and honestly.

During the conversation, however, it quickly became apparent that the journalist was not trying to understand the situation but rather had come to attack me. This was evident both in the structure of her questions and in her manner of communication. Several times I had to stop her and ask that she not put words into my mouth that I had never said.

Later, it became clear from her Instagram posts that she had recorded our phone conversation and intended to use it publicly. Time will tell in what form it will reach the public and whether my statements will be presented in their entirety or selectively.

It is also worth noting that I was never asked for consent to record the call, nor was I informed during the conversation that the recording might later be made public. Should such publication occur, I intend to consult legal professionals and assess what rights and possible further actions are available to me.

After Brave Mother’s posts were published, Regina was quick to inform me of what had happened. This, in turn, left me with the impression that the entire operation had achieved exactly what she had sought from the beginning—my public defamation and damage.

Whether all of this is driven by personal bitterness, a desire for attention, or something else entirely, in my view such actions solve no problems and help no one move forward. What they do create are additional conflicts, making already difficult human relationships even more complicated.

The final screenshot also shows how Regina created an email account in the child’s name and uses it to attack the father.

This clearly illustrates how Brave Mother has effectively become a tool of revenge for a psychopath who enjoys publicly shaming and destroying a man.

So I ask readers directly: in my case, does Brave Mother’s activity serve its stated purpose, or is it simply a weapon for canceling a person?

I do not defend deadbeat fathers, but if we begin canceling every father who has had conflicts with the mother of his children based on fragments of private correspondence, the result is not objectivity. Rather, it creates the impression of a schoolyard bully or a gossiping market woman.

To conclude this story—I understand the deep state’s concern about how to deal with people like me. Malts and Laine tried repeatedly. In Malluka’s case, they even created a “pervert website” where all troublesome individuals could supposedly be fabricated into “perverts” and publicly shamed. But lo and behold, the deep state itself is full of perverts, and now they do not know how to put the Mallukas genie back into the bottle.

So they immediately created a new and softer version in the form of Brave Mother, where all troublesome people can once again be fabricated and placed on public display.

Knowing that I am not a deadbeat father and that I have fulfilled all my obligations toward my child to the best of my ability, I choose to view this as a badge of honor, because I am troublesome to the globalists and to Estonia’s ruling puppet government.

– Mario Maripuu, Estonian political activist and father

 

Mario Maripuu

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!