Mario Maripuu: Nõukogude aeg versus tänapäev *** The Soviet Era versus Today

Selle loo kirjutan ma mitte selleks, et kuidagi ülistada nõukogude režiimi, vaid arutleda selle üle, mis on läinud valesti, et oleme ühiskonnana viletsamas seisus kui toona. Mina, Mario Maripuu, sündisin 1985. aastal, kuid ähmaselt mäletan siiski seda aega, mis oli nõukogude aeg.

Elu Haapsalu linnas toimis aastaringselt. Sööklad toimisid ning olid rahvast täis ja tänavapildis elu käis. Külades olid poed ja rahvamajad, mis toimisid. Rahvas oli kuidagi õnnelik. Ei viitsitud väga süveneda NSV Liidu poliitikasse ning oldi pigem rakkes oma olmega.

Ei olnud töötuid ega ka kodutuid, sest nõukogude võim nägi ette, et kõik peavad tööd tegema ja omama kodu. Oldi küll korteri- ja autojärjekordades, aga asjad toimisid ning tegelikult oli rahvas õnnelikum võrreldes tänasega. Sellele väitele võib 10% rahvast, kes uue kapitalistliku ja neomarksistliku režiimiga on rikastunud, vastu vaielda, kuid suures pildis on keskmine inimene ja elus mitte hakkama saav inimene ikka väga vaene – kuni kodutuni välja, kus ainsaks voodikohaks jääb pargipink või kodutute varjupaik.

Režiimi vahetusega said jõukad veel jõukamaks ja vaesed veel vaesemaks.

Muidugi, kui vaadata ja võrrelda näiteks linnade üldpilti ja väljanägemist, siis nõukogude ajaga võrreldes on kõik kaunis ja ilus. Minu kodulinn on Haapsalu ning võrreldes kasvõi 90ndatega, kus peegeldus veel nõukogude aeg linnapildis, on see tänaseks peaaegu kadunud. Linnajuhid on teinud väga head tööd eesotsas Urmas Suklesega. Haapsalu on väga kaunis linn!

Kuid kui tulla talvisesse aega, siis see kaunis linn koos ilusate tänavatega on kohati inimtühi. Ettevõtted kiratsevad ning püüavad neid üksikuid, kes tänaval kõnnivad. Nõukogude ajal sellist asja polnud. Majad olid küll räämas, aga elu käis.

Täna on linnapilt nagu postkaart – ilus, kuid inimtühi. Tekib küsimus: kellele see kaunis linn siis loodi? Tegime linna korda, et midagi ei toimuks?

Siin ma ei saa süüdistada linnajuhte ega isegi mitte valitsust, sest tegelikult on viga kapitalistlikus ühiskonnas, mis ei toimi tavainimese jaoks.

Nõukogude ajal oli kõigil võimalus käia sööklas söömas, täna on see pigem rikaste privileeg. Nõukogude ajal oldi autojärjekorras, täna on auto omamine pigem rikaste privileeg – eriti automaksu valguses. Oma kodu omamine on samuti pigem rikaste privileeg, sest vaesed peavad hakkama saama üürituruga ning ka siis ripub kirves peakohal – millal leping üles öeldakse ja tuleb uus koht otsida. Ja uus ei pruugi enam nii soodne olla, sest kinnisvara- ja üüriturg on kallinenud.

Siinkohal peaksime ühiskonnana leidma lahenduse ja muutma tänaseks korda tehtud linnad taas elavaks. Me kirume kommunismi, kuid miks me ei võta sellest süsteemist toimivaid elemente ka kapitalistlikku ühiskonda? Et meil poleks kodutuid ega töötuid. Et igaüks saaks endale lubada sööklas käimist. Et asjad ja teenused ei jääks vaid jõukama kodanikkonna privileegiks, vaid neid saaks nautida kõik.

See tagaks selle, et kohvikud ei oleks tühjad ega ootaks seda ühte inimest, kes seda endale lubada saab.

Taastame taas külaelu, külapoed ja väikepõllumajanduse.

Mul on täiesti arusaamatu, miks inimesed ei koondu ega hakka mõtlema lahendusi, kuidas elu Eestis paremaks muuta. Selle asemel käiakse silm hall peas tööl kaheksast viieni ning õhtul, laibana koju kukkudes, pannakse käima AK uudised

-Mario Maripuu, Rõdali kihelkonna taasasutajaliige, läänlane
VIDEO: Ardi Tedrekin kogust
***

I am writing this piece not to glorify the Soviet regime in any way, but to reflect on what has gone wrong, that as a society we are in a worse მდგომარეობ than we were back then. I, Mario Maripuu, was born in 1985, but I still vaguely remember that time — the Soviet era.

Life in the city of Haapsalu functioned year-round. Canteens were operating, full of people, and there was life in the streets. Villages had shops and community centers that functioned. People seemed somehow happier. There was little interest in deeply engaging with the politics of the Soviet Union; people were more focused on their everyday lives.

There were no unemployed and no homeless, because the Soviet system required everyone to work and to have a place to live. Yes, people stood in queues for apartments and cars, but things functioned, and in reality, people were happier compared to today. This claim may be disputed by the 10% of the population who have enriched themselves under the new capitalist and neo-Marxist regime, but in the bigger picture, the average person — and especially those struggling in life — are still very poor, sometimes even ending up homeless, with a park bench or a shelter as their only place to sleep.

With the change of regime, the rich became richer and the poor became poorer.

Of course, if we look at and compare the general appearance of cities, everything is now beautiful compared to the Soviet era. My hometown is Haapsalu, and compared even to the 1990s — when the Soviet legacy was still visible in the cityscape — it has now almost completely disappeared. City leaders have done a very good job, led by Urmas Sukles. Haapsalu is a very beautiful town!

However, in the wintertime, this beautiful town with its well-kept streets is at times empty. Businesses struggle and try to attract the few people walking around. This was not the case during the Soviet era. Buildings may have been worn down, but life was happening.

Today, the city looks like a postcard — beautiful, but empty. It raises the question: for whom was this beautiful town created? Did we renovate the city so that nothing would happen in it?

Here, I cannot blame city leaders or even the government, because the real problem lies in a capitalist society that does not work for the ordinary person.

During the Soviet era, everyone had the opportunity to eat in a canteen; today, it is more of a privilege for the wealthy. Back then, people stood in line for cars; today, owning a car is again becoming a privilege of the wealthy — especially in light of car taxes. Owning a home is also increasingly a privilege of the rich, as poorer people must rely on the rental market, constantly under the threat of losing their lease and having to find a new place. And the new one may no longer be affordable, as real estate and rent prices have risen.

At this point, we as a society should find solutions and bring life back into the cities we have renovated. We criticize communism, but why do we not take the functioning elements of that system and incorporate them into a capitalist society? So that there would be no homeless and no unemployed. So that everyone could afford to eat in a canteen. So that goods and services would not remain privileges of the wealthy, but could be enjoyed by all.

That would ensure that cafés are not empty, waiting for that one person who can afford them.

Let us restore village life, local shops, and small-scale agriculture.

I find it completely incomprehensible why people do not come together and start thinking about solutions to improve life in Estonia. Instead, people work themselves to exhaustion from eight to five and, collapsing at home in the evening, turn on the national news.


Mario Maripuu
Founding member of the restored Rõdali parish, a man from Läänemaa

VIDEO: Private collection by Ardi Teder

Mario Maripuu

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!