Sotsiaalmeedia ehk globalistide ajupesu masinvärk! *** The brainwashing machinery of social media or globalists!

Antud loo inspiratsiooni allikaks oli järjekordne repressioon Facebooki poolt kolmekümneks päevaks minu tegevust piirata. Põhjuseks oli see, et julgesin ajaloost kirjutada otse ja õigete väljenditega. Olen ka varem mõtisklenud sotsiaalmeedia olemuse üle, kuid mida rohkem mõtlen, seda enam saab selgeks, mis tegelikult toimub.
Ajalugu kipub end kordama ja veel kavalamal kujul, kui seda ettekujutada oskasime.
1939. aasta MRP pakti tulemusel sõitsid üle Eesti piiri NSVL-i sõjavägi ja rasketehnika. Ei lugenud neile ei meie seadused ega ka inimõigused. Inimesi represseeriti ning hiljem saadeti ka korduvalt Siberisse. Sinna saadetuid valisid meie omad inimesed, kes talitasid idanaabrilt tulnud korralduste kohaselt. Tänapäeval pole vaja riike vallutada, et ideoloogilist ajupesu teostada samuti võime antud näite üksühele kõrvutada toimuvaga sotsiaalmeedias.
Eesti keelt kaitseb põhiseaduse kohane keeleseadus. Kust võtab sotsiaalmeedia õiguse meie keeleseadust, kui ka sõnavabadust piirata? Kontrolli teostavad meie seast värvatud inimesed. Ehk niiöelda riigi ja rahva reeturid, kes teenivad taaskord võõraid. Inimesi ei represseerita internetikeskonnas füüsiliselt vaid vaimselt. Muudetakse ajalugu sotsiaalmeedia kogukonnale sobivaks ning allumatuid karistatakse erinevate piirangute ja blokeeringutega.
Väga lihtne on sotsiaalmeedias saada karistada, kui kellegi meelest kasutad nn ”rassistlikke” sõnu. Eestlased pole kunagi pidanud Aafrikast toodud orje. Olime ju ise orjarahvas mõisnike koormiste all. Minule tundub see teema väga võõras just Eesti mõistes. Pole meie asi, et orjade lapselapselapsed on orjapidajate peale vihased ning soovivad esiisade eest kätte maksta. Millegipärast sotsiaalmeedia impordib meie ühiskonda kohustuslikku arusaamist, nagu oleksime samuti olnud ajalooliselt orjapidajad ja seda puhtalt nahavärvi alusel. Sellisel juhul ei ole mitte meie rassistid vaid sotsiaalmeedia oma järeldustega!
Mäletan aegu, kui sotsiaalmeedia hiid Facebook alles tuli. Ta reklaamis ennast kõikide vabade inimeste keskkonnana. Kadusid piirid riikide ja inimeste vahel. Samuti kehtis sotsiaalmeedias siis veel sõnavabadus. Paraku mulle tundub, et see oli vaid konks, mille iga inimene pidi alla neelama.
Nüüd on sotsiaalmeedia muutunud uussotsialismi teenimise ja sellega kaasnevate eesmärkide püstitamise vahendiks. Globalistid on jaganud väga hästi, kuidas sotsiaalmeedia abil luua uut maailmakorda.
Facebook on sidunud omavahel tarbijad ja ettevõtjad ehk pannud nad üksteisest sõltuma. Samuti mängitakse inimese psühholoogiaga ja kasutatakse ära neid võimalusi, millega iga persoon on ablas kaasa minema. Väga suurt rolli mängib inimeste kaasasündinud omadus ehk edevus.
Me postitame endast pilte ning räägime endast, kui ka lähedastest, samuti positsioneerime vabatahtlikult oma asukohti. Suurepärane võimalus luureandmete saamiseks ise luuret pidamata. Kas pole mitte geniaalne!? Ehk teisisõnu, selles süsteemis, nagu ka NSVL-is toimis, on kaasatud luure.
Sotsiaalmeedia on üles ehitatud nii, et temast jäädakse sõltuvusse. Kas inimene tahab või mitte, saab talle teha märkamatult globaalset ajupesu nii rassismi kui ka vähemuste temaatikal ja paljus muus. Selle käigus väänatakse ajalugu globalistidele sobivasse võtmesse ning piiratakse sõnavabadust. Sotsiaalmeedia on kui kommunistlik ecstasy tablett, mis vaikselt imendub oma toimeainetega tarbija kehasse ning tekitab vaimset sõltuvust. Inimkonnal, ise arusaamata, on väljakujunenud “narkomaani mõttelaad”. Isegi matuselauas mõtled: “Kuradi igav pidu, oleks vaja ühte tablat Facebooki näol!”
Kas olete mõelnud, et ei puudu kohti, kus te sotsiaalmeedias ei viibi ja isegi ei pea mõningal juhul seda mitte ebaviisakaks?
Mina näen lahenduseks hakata otsima muid sotsiaalmeedia lahendusi ja mitte keskenduda vaid ühele, mis tegelikult loob ainult ühte agendat eesmärgiga, et globalistid saaksid lõpuks maailma valitseda ja sotsialism võidutseks. Õnneks ainuke jõud sotsiaalmeedias, mis lämmatab liberaalset ja globalistliku ajupesu on konservatiivne! Hetkel Eestis saavad nii EKRE kui ka Objektiiv sellega suurepäraselt hakkama!
EESTI EEST!
Konservatiivne Mõtiskleja
***
The inspiration for this story came from yet another crackdown by Facebook on my activities for thirty days. The reason was that I dared to write about history in a straightforward and correct way. I’ve pondered the nature of social media before, but the more I think about it, the clearer it becomes what’s really going on.
History has a tendency to repeat itself, and in more devious ways than we could have imagined. As a result of the MIRP pact of 1939, USSR troops and heavy machinery crossed the Estonian border. Neither our laws nor human rights were read to them. People were repressed and later sent to Siberia repeatedly. Those who were sent there were chosen by our own people, who acted according to orders from the East. Nowadays, you don’t need to invade countries to carry out ideological brainwashing, and we can also compare this example with what is happening on social media. The Estonian language is protected by the Language Act under the Constitution. Where does social media get the right to curb our language laws, as well as freedom of expression? The checks are carried out by people recruited from among us. Traitors to the state and the people, so to speak, who once again serve outsiders. People are not being repressed physically in the Internet center, but mentally. History will be changed to suit the social media community, and those who do not comply will be punished with various restrictions and blocks.
It’s very easy to get punished on social media if someone thinks you are using ‘racist’ words. Estonians have never owned slaves brought from Africa. After all, we ourselves were slaves under the bailiffs of the landlords. To me, this topic seems very alien topic, especially in Estonian terms. It’s not our business that the grandchildren of slaves are angry at slave owners and want to avenge their ancestors. Somehow, social media is importing into our society the obligatory notion that we too have historically been slave owners, purely on the basis of skin color. In this case, it’s not us who are racist, it’s social media with its conclusions!
I remember the days when Facebook, the social media giant, was just emerging. It advertised itself as an environment for all free people. Borders between countries and people disappeared. There was also free speech on social media. Unfortunately, it seems to me that this was just a hook that everyone had to swallow. Now social media has become a tool for serving neo-socialism and the goals that go with it. The globalists have shared very well how to create a new world order through social media.
Facebook has connected consumers and businesses, making them depend on each other. It also plays on the psychology of the individual and exploits the opportunities that each person has to go along with. The innate human trait of vanity plays a very important role.
We post pictures of ourselves and talk about ourselves and those close to us, as well as volunteer our locations. It’s a great way to get intelligence without doing the spying yourself. Isn’t that brilliant!? In other words, in this system, as it was in the USSR, there are involved… intelligence.
Social media is built to be addictive. Whether you like it or not, you can be unobtrusively brainwashed globally on racism, minorities and much more. In the process, history is twisted to suit globalists and freedom of expression is curbed. Social media is like a communist ecstasy pill that silently absorbs its active ingredients into the consumer’s body, creating a mental addiction. Mankind, without even realizing it, has developed a “drug addict mindset”. Even at the funeral you think: “Fucking boring party, I need one tablet in the face of Facebook”. Have you considered that there is no shortage of places where you don’t spend time on social media and don’t even consider it rude in some cases?
I see the solution as to start looking for other social media solutions and not to focus on just one, which in fact only creates one agenda for the globalists to finally rule the world and for socialism to triumph. Fortunately, the only force on social media that is stifling liberal and globalist brainwashing is the conservative one! At the moment in Estonia, both EKRE and Objektiiv are doing a great job!
FOR ESTONIA
The Conservative Thinker
24.07.2021
https://patreon.com/TheConservativeThinker?utm_medium=clipboard_copy&utm_source=copyLink&utm_campaign=creatorshare_creator
Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Vanimad
Uusimad Enim hääli saanud
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!