Toimuv sotsiaalmeedias *** What’s happening on social media

Tänapäeva üheks lahutamatuks osaks info saamiseks ning jagamiseks on sotsiaalmeedia.
Meile enamusele meeldib endast postitada pilte ja rääkida elujuhtumitest. Sotsiaalmeediasse on kolinud poliitika, reklaamindus, kunst, teater ja muu meelelahutus.
Meil igaühel on võimalus omada oma profiili ja isiklikku uudisteseina. Samuti meil kõigil on võimalus üksteise tegemisi jälgida ja kommenteerida just selles ulatuses, mida on võimaldatud oma seina jälgimiseks. Igaüks omab sotsiaalmeedia kasutajate sõbralisti. Võetakse vastu või valitakse just selliseid meelepäraseid sõpru ja tuttavaid, keda soovitakse. Kes ei sobi, selle võib alati ära kustutada.
Isiklikult kasutan Facebooki poliitilise info saamiseks, kuna üritan Eesti poliitikas nii palju osa võtta, kui võimalik. Endise vabakutselise näitlejana kasutan Facebooki seina, kui teatrilava, kuhu saan postitada avalikult omapoolseid ühiskonnakriitilisi artikleid. Olen oma sõbralisti valinud inimesi, kes hoolivad Eestis toimuvast ning kes näevad kõvasti vaeva, et Eesti käekäik läheks võimalikult hästi.
Minu seina postitused lähevad korda vähemal või rohkemal määral meie ühiskonnale.
Erilist tähelepanu köitis ühiskonnas minu aegade kõige lihtsam, kuid kriitilise sisuga muinasjutt “ÄRA KASUTA! KONDOOM ORJASTAB!” Kõik oli ju tegelikult vahva. Ühiskond võttis selle vastu aplauside saatel. Nüüdseks on selle muinasjutu jagamisi Facebookis 369 ja meeldimisi 507.
Kommentaariumis oli inimesi, kes mõistsid, et tegu oli ühiskonnakriitilise satiiriga, kuid ka neid, kes ei mõistnud ega saanud naljale pihta. Kuid oli ka kolmas rühm tegelasi, kes vihastasid minu peale isiklikult. Antud kirjatüki kommentaariumis ikka jagus selliseid kommentaare.
Tõstaksin antud situatsiooni tavaellu. Antud kirjutis oli nagu Eesti rahvale esitatud teatrietendus.
Minu sõbralistis ehk siis lava ees pinkidel istusid Eesti juhtpoliitikud ja nende abikaasad, samuti prominendid ning rahvuslased. Peale minu esinemist rahvas plaksutas nagu teatris kombeks ja toodi ka lilli tunnustuste näol. Aga siis juhtub midagi kummalist, mis Facebookile üsnagi omane. Lavale trügib väljaveninud dressipükstes, pilotka kuklas ja koni hambus härrasmees, kes vaid lausub: “Sul isa oleks
kindlasti pidanud seda kondoomivärki kasutama!” Teatri külastajad jäävad meest tardunult vaatama. Mõne prominendi naine ei saa aru, kas see on osa teatrist või on mees üle joonud. Kes ta selline on? Mõned inimesed rahva seast mõistavad juhtunut ning üritavad meest korrale kutsuda. Mees tõmbab röginaga tati kurku, kehitab õlgu ning klimbi põrandale sülitades marsib käed taskus lavalt minema.
Loo kokkuvõtteks sooviksin ma küsida. Miks te inimesed nii teete, et häbistate endid selliste kommentaariga. Teie kommentaar on teie isiklik visiitkaart sotsiaalmeedias nagu teie väärikas käitumine tavaelus. Tavaelus te ei roni ju lavale nagu mõni tuntud isik, ajades mingit sousti suust välja ja lootes, et suudate esinejat hingepõhjani solvata ning hullemal juhul ähvardada. Miks just sotsiaalmeedia muudab teid selliseks, et te unustate, kes te tegelikult olete? Ja see ei ole vaid ainult inimeste isiklikel seintel vaid nii samuti ka grupi kommentaariumites. Taas kord küsin – inimesed, mis teil viga on? Või oskab sellele küsimusele vastata ainult Jüri Ennet?
***
Social media is an integral part of how we get and share information today.
Most of us like to post pictures of ourselves and talk about our lives. Politics, advertising, art, theatre and other entertainment have moved to social media.
We all have the opportunity to have our own profile and personal news wall. We also all have the opportunity to monitor and comment on each other’s activities, to the extent that we are allowed to monitor our own wall. Everyone has a social media friends list. The kind of friends and acquaintances you want are accepted or chosen. Anyone who doesn’t fit can always be deleted.
Personally, I use Facebook for political information, as I try to get involved in Estonian politics as much as possible. As a former freelance actor, I use the Facebook wall as a theatre platform where I can publicly post my own socially critical articles. I’ve chosen friends’ list of people who care about what happens in Estonia and who work hard to make sure that Estonia does as well as possible. My wall posts matter to our society to a greater or lesser extent.
The simplest but most critical fairy tale of my time attracted particular attention in society.
“DO NOT USE! THE CONDOM ENSLAVES!” It was all really funny. It was applauded by society. The fairy tale now has 369 shares on Facebook and 507 likes.
I’ve chosen people who care about what happens in Estonia and who work hard to make sure that Estonia does as well as possible. But there was also a third group of people who were angry with me personally. There were still plenty of such comments in the comments section of this piece of writing.
On the list of my friends or on the benches in front of the stage were the leading Estonian politicians and their spouses, as well as celebrities and nationalists. After my performance, the crowd applauded, as is customary in the theatre, and flowers were brought in recognition. But then something strange happens, which is pretty characteristic for Facebook. A gentleman in baggy sweatpants, with a garrison cap on his bun and a stub in his teeth, bursts onto the stage and says: “Your daddy should definitely have used that condom!”
Visitors to the theatre remain stunned as they watch the man. The wives of some celebrities can’t figure out if it’s part of the theatre or if the man has been drinking too much. Who is he? Some people in the crowd understand what has happened and are trying to call the man to order. The man pulls snot down his throat with belch, shrugs the shoulders, and spitting all on the floor, marches off the stage with his hands in his pockets. To conclude the story, I would like to ask. Why do you people embarrass yourselves with such comments. Your comment is your personal business card on social media, just like your dignified behavior in real life. In real life, you don’t run on stage like some famous person, spouting some nonsense and hoping to insult the performer to the core and, in the worst case, threaten them. Why does social media make you forget who you really are? And it’s not just on people’s personal walls, it’s in group comments too. Once again, I ask – people, what is wrong with you? Or can only the renowned psychiatrist, Jüri Ennet, answer that question?
02.12.2020
https://patreon.com/TheConservativeThinker?utm_medium=clipboard_copy&utm_source=copyLink&utm_campaign=creatorshare_creator
Konservatiiv

Telli
Saatke teade
guest
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Kuva kõik kommentaarid
Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!