Mõtisklused

Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta ***The one who does not remember the past lives without a future

1 Comment / Mõtisklused / By

Mis mõtet on inimestel ropult vaeva näha kõrgharidusega, kui ei teata isegi 9. klassi Eesti ajalugu. Koolides on nüüdseks olulised faktid õpikutest eemaldatud või muudetud?! Putinit Eesti mõistes võrrelda ajalooliselt Hitleriga on täielik jaburus! Kas vene vägesid me võtame samuti vastu rõõmuhõisetega, nagu kunagi saksa vägesid, kes tulid meid NSVL-i ikkest vabastama? Nüüd siis vabastaksid …

Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta ***The one who does not remember the past lives without a future Read More »

KRIISIS *** IN CRISIS

Jätke kommentaar / Mõtisklused / By

“Me kohtume üksteisega harva. Puudub pideva suhtluse kultuur. Hoolimata erinevate vahendite tohutust tehnilisest võimekusest, oleme tegelikult harjunud elama igaüks iseenda sees. Me peame õppima ühist keelt. Lihtne on omada ühist keelt oma mõttekaaslastega. See ei ole raske. Aga tuleb õppida rääkima teiste inimestega, kes mõtlevad hoopis teistmoodi. Tuleb õppida hindama teisi inimesi selle eest, et …

KRIISIS *** IN CRISIS Read More »

LIBERALISM SANDISTAB JA MUUDAB RUMALAKS JÄRELTULEVAD PÕLVED! *** LIBERALISM CRIPPLES AND DUMBS DOWN FUTURE GENERATIONS!

1 Comment / Mõtisklused / By

Viimasel ajal on tulnud televisioonist ja raadiost minule täiesti mõistusevastaseid uudiseid ja saateid. Soome Eesti raadios Finest FM-s rääkisid saatejuhid Hollywoodi konservatiivse maailmavaatega näitlejast, kes ei nõustunud, et Lumivalgekest mängib tumedanahaline tütarlaps, muutes sellega täielikult muinasjutu väljanägemist ja sisu. Ka mina nõustun sellega. Sama hästi võiks Justin Bieber mängida Barack Obamat või Martin Luther Kingi. …

LIBERALISM SANDISTAB JA MUUDAB RUMALAKS JÄRELTULEVAD PÕLVED! *** LIBERALISM CRIPPLES AND DUMBS DOWN FUTURE GENERATIONS! Read More »

On viimane aeg valida ja mina olen oma valiku teinud! *** It’s time to choose and I have made my choice!

Jätke kommentaar / Mõtisklused / By

Religioon on läbi sajandite olnud ühiskonna moraali tugisammas, nii tavakodanike elukorralduses, kui ka sõjaretkedel sõdurite võitlusjõu hoidmiseks. Hetkeseisuga Euroopa moraali hoiab üleval vaid kapitalism, mis islamisõdalaste jaoks on sama lihtne hävitada, kui süütaks viie eurose kupüüri altnurgast põlema. Euroopa, kui ka kogu lääneliku ühiskonna kõige suurem probleem on see, et kogu ühiskond on rajatud rahale, …

On viimane aeg valida ja mina olen oma valiku teinud! *** It’s time to choose and I have made my choice! Read More »

Kuidas on lood sinu kraaniveega?***What about your tap water?

Jätke kommentaar / Mõtisklused / By

Olen taaskord üle pika aja Soomest Eestis ja nautinud Eesti toite ning oma lähedastega koos olemist. Kuid juba aastaid elanud nö ”heaolu ühiskonnas”, jääb mulle alati kriipima tähelepanekud, mida kunagi pidasin paratamatuks. Ma ei mõista, kuidas inimesed nii üldse elada saavad, et makstes nii otseselt kui kaudselt peale?! Ostsin kuu tagasi Võrus elavale perele espresso …

Kuidas on lood sinu kraaniveega?***What about your tap water? Read More »

ŠAHH JA MATT *** SHAH AND MATT

Jätke kommentaar / Mõtisklused / By

Poliitikud ei pea oma käsi määrima, küll aga nende otsused mõjutavad inimeste elusi. Konservatiivne Mõtiskleja pistab males rinda Surmaga. Heitlus on tuline. Surma kaval plaan on taas kasutada samat taktikat nagu ta kasutas Teise Maailmasõja ajal. Konservatiivina näeb Mõtiskleja Surma kavalad trikid läbi ning tuues mängus vaid mõned etturid ohvriks ja vangerdades kuningat, on peagi …

ŠAHH JA MATT *** SHAH AND MATT Read More »

Sotsiaalmeedia ehk globalistide ajupesu masinvärk! *** The brainwashing machinery of social media or globalists!

Jätke kommentaar / Mõtisklused / By

Antud loo inspiratsiooni allikaks oli järjekordne repressioon Facebooki poolt kolmekümneks päevaks minu tegevust piirata. Põhjuseks oli see, et julgesin ajaloost kirjutada otse ja õigete väljenditega. Olen ka varem mõtisklenud sotsiaalmeedia olemuse üle, kuid mida rohkem mõtlen, seda enam saab selgeks, mis tegelikult toimub. Ajalugu kipub end kordama ja veel kavalamal kujul, kui seda ettekujutada oskasime. …

Sotsiaalmeedia ehk globalistide ajupesu masinvärk! *** The brainwashing machinery of social media or globalists! Read More »

Toimuv sotsiaalmeedias *** What’s happening on social media

Jätke kommentaar / Mõtisklused / By

Tänapäeva üheks lahutamatuks osaks info saamiseks ning jagamiseks on sotsiaalmeedia. Meile enamusele meeldib endast postitada pilte ja rääkida elujuhtumitest. Sotsiaalmeediasse on kolinud poliitika, reklaamindus, kunst, teater ja muu meelelahutus. Meil igaühel on võimalus omada oma profiili ja isiklikku uudisteseina. Samuti meil kõigil on võimalus üksteise tegemisi jälgida ja kommenteerida just selles ulatuses, mida on võimaldatud …

Toimuv sotsiaalmeedias *** What’s happening on social media Read More »

ÄRA KASUTA! KONDOOM ORJASTAB! *** DO NOT USE! CONDOM ENSLAVES!

Jätke kommentaar / Mõtisklused / By

Kallis rahvas, muudame maailma paremaks! Ärme kasuta kondoome! Kondoom ahistab ja orjastab inimkonda! Meditsiin väidab, et kondoom hoiab ära sugulisel teel levivad haigused?! Küsin teilt, kallid inimesed: “On teil kordagi suguhaigust olnud?!” Minul küll pole, seega on kogu jutt suguhaigustest vale! 20. sajandi algul leiutati penitsilliin, mis haigused maamunalt pühkis! Jutud haigetest suguhaiguste dispanseris on …

ÄRA KASUTA! KONDOOM ORJASTAB! *** DO NOT USE! CONDOM ENSLAVES! Read More »

Eesti ühiskond ja eluolu aastal 2050 *** Estonian society and living conditions in 2050

1 Comment / Mõtisklused / By

Tänapäeva Eestis on absurdne poliitiline olukord riigikogus ja terves ühiskonnas. Mõtlesin loominguliselt läheneda ja anda oma nägemus Eesti lähituleviku kohta. Aastal 2050 puudub Eestis suhteline vaesus, kuritegevust füüsilisel kujul ei eksisteeri, kuna see on kolinud internetti. Tavainimene elab veel vabamalt, kui seda tänapäeval ette üldse suudetakse kujutada. Kuid kes ei suuda ühiskonnareeglidest ja normidest kinni …

Eesti ühiskond ja eluolu aastal 2050 *** Estonian society and living conditions in 2050 Read More »

Minu võitlus ehk tee iseendani.
 
Seda lugu kirjutades tahan ma näidata enda väikese eluloo kokkuvõtet veidi humoorikas võtmes, et poliitika on jõudnud tavainimesteni tänu infotehnoloogia arengule. Poliitikat tehes pole enam vahet, oled sa mees või naine, noor või vana, kristlane või isegi haridustase pole enam oluline. Poliitika on kolinud internetti, kus puuduvad piirid.
Võib olla teen selle looga endale poliitilise enesetapu aga ma võtaks selle riski, sest nagu Edgar Savisaar oma viimases filmis mainis: “Kui oled poliitikasse läinud tuleb sul arvestada, et ühel päeval sind armastatakse ning teisel päeval võidakse sind kividega surnuks loopida, kuid tulemas on ka kolmas päev…”
Selle loo kirjutan ka teile mu kallid Facebooki sõbrad, et selgitada teile, mis minuga viimasel ajal lahti on ja miks mu postitused on läinud väga poliitiliseks. Olen saanud hulgaliselt küsimusi ja vastuseid sellel teemal. Küll küsitakse, et kas olen saanud elektrit või lihtsalt hulluks läinud, samuti hoiatatakse, et ma sita sisse ei astuks. Kuna poliitika mõjutab meid kõiki, oleks aus minu poolt ka ennast teile avada ja rääkida asjadest, mida teavad ainult mina ja minu lähedased. Mõtisklen siis vähe sellel teemal ja loodan, et iga lugeja peale lugemist ka vaataks enda sisse ja mõtleks, mis on tema eesmärk siin maamunal.
 
Sündisin 25. juunil 1985. Mu sünd algas kohe võitlusega elu eest, sest diagnoositi soolte väärareng, mille kõrvaldamist ei oldud Nõukogude Eestis veel tehtud. Selleks kutsuti Moskvast professor, kes sooritas minu peal esmase sellise operatsiooni. Nagu mulle meeldib enda kohta öelda: “Olin kui katsejänes, tänu kellele on nüüd elus palju lapsi.” Minu raviarstiks sai doktor Ann Paal, kellele olen ma elu lõpuni väga tänulik. Operatsioonide rohkuse tõttu juba väga varases eas arvasid mu vanemad, et ilmselt sain ma ajukahjustuse, sest tegin nende meelest arusaamatuid tegusid. Kuid tagantjärgi võttes olid need juba mu esmased sammud poliitikas.
 
Mäletan aega Haapsalu Nurme lasteaias, kus terve lasteaiarühm oli minu “juhtida”. Strateegia oli lihtne. Teesklesin magamist kuni kasvatajad läksid vaikse tunni ajal kohvile. Kohe kui plats neist puhas, ajasin kõik lapsed üles ja hakkasin koosolekuga pihta. Tulemuseks oli kas vaasist nurmenukkude ärasöömine, riietega duši alla kogu rühma juhatamine, nii et pärast kogu rühm tilkus. Ei puudunud ka avalikud üritused, kus ma pidin rühmale ennast tõestama, näiteks suudlema tüdrukut, kes mulle väga meeldis. Tegin seda rühma poiste hõiskamise saatel. Korra juhtusin tantsima ilma püksata, mida ka mu ema ja kasvataja juhuslikult minu seljataga imestasid. Emal muidugi silmad häbi täis.
Esimesse klassi läksin ma aastal 1992. Kooliks oli Haapsalu 1. keskkool. Mulle ei jõudnud kohale, miks kõik lapsed peavad ilusti istuma koolipingis sirge seljaga ja kuulama, mida õpetaja klassi ees räägib. Mässaja nagu ma ka lasteaias olin, ei meeldinud mulle tookord üldse. Selle asemel et õppida, olin ma tunni ajal laua all ja mängisin autodega. See aga ei tähendanud veel, et ma ei kuulanud, mida õpetaja rääkis. Minust sai klassis “Outsider”, kuniks mind esimese klassi lõppedes koolist välja visati ja Haapsalu Sanatoorsesse Internaatkooli suunati. Olles seal esimeses klassis, võttis õpetaja Kersti Roosvald iga last personaalselt. Õpetaja imestus oli suur, kuna ma täitsin töövihikud enne teisi otsast lõpuni ära ning lugesin kõigist soravamalt. Ta ei mõistnud, mis jutt see on, et ma ei suuda õppida. Mind taheti tõsta edasi poole aasta pealt teise klassi, kuid seda ei tehtud, kuna mu vanaema arvas, et poiss juba harjunud õpetajaga ning mul aega koolis käia küll.
 
Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli siis Eestis üks paremaid koole õppemeetodite ja õppeefektiivsuse poolest. Tavakoolid tammusid endiselt nõukogudeaegses õppementaliteedis.
Kuna lastel olid kas füüsilised või vaimsed puuded, pidid õpetajad iga last õpetama personaalselt ja arendama välja just tema kõige tugvema oskuse. Võin täiesti kindel olla, et Haapsalu Sanatoorne Internaatkool oli selle poolest teistest koolidest vähemalt 15 aastat arengus ees. Koolis õpetati kõike eluks vajalikku. Peale tunde oli võimalus käia kõikvõimalikes ringides, milledest ma aktiivselt osa võtsin ning tänu millele olid mul hilisemad huvid teatri, rahva- kui ka peotantsu vastu.
 
Alglassides sain ka nautida isa ebaõnnestunud uraaniäri katset. Olin üleöö kooli üks kuulsaimaid lapsi. Kuulsuse oreool kestis kõik 90-ndad aastad. Alles hiljem Andres Anvelti kirjutis “Punane elavhõbe” tuletas mulle ja ühiskonnale juhtunut meelde. Inimesed olid selleks ajaks juba asja unustanud ning võtsid ta lugu kui “Seiklusjutte maalt ja merelt.”
Koolis tutvusin teiste eakaaslastega, samuti ka vanemate klassi poistekambaga, kellele meeldis nõrgematele liiga teha ning sooritada muid mittekõlbelisi tegusi. Nagu öeldakse, kui tahad ellu jääda, siis ulu koos huntidega. Ka mina pidin seisma silmitsi olukorraga – kas olen ise peksukott või ajada poliitikat, kus hundidi söönud – lambad terved. See uus sotsiaalne olukord andis mulle väga suure kogemuse tunnetada omal nahal hea ja kurja vahekorda.
Suuremaks saades mulle meeldis põhikooli kirjanduse tundides kirjutada kirjandeid. Klassijuhataja ja kirjanduse õpetaja Imbi Beek lasi alati mu kirjandeid klassi ees ette lugeda. Seda teades kirjutasin omad lood nii, et klassikaaslased, kes seda kuulasid, said alati naerda. Ka põhikooli lõpukõne oli minu teha ja koostada, sest Imbi ütles, et sinust Mario saab rahvainimene – palun, kas koostaksid selle kõne. Siis ma ei mõistnud veel selle lause tähendust, kuid ma nõustusin tema palvega.
 
Suurema osa ajast viibisin ma vanavanemate juures Haeska külas Läänemaal, sest vanemad käisid tööl ja vaheaegadel ei olnud linnas lihtsalt huvitav. Tänu sellele on mul sealsete inimestega lähedane suhe. Haeska oli ka vabaduste küla, sest seal sai teha kõike, mida linnas teha ei saanud. Kui sain 15- aastaseks, sai vanaisa heinatöö eest nõukogudeaegse külgkorviga mootorratta K-750, mida mul meeldis pidevalt ärandada. Kaks nädalat peale motika saamist pidin veetma nädala haiglas, kuna tegin mootorrattaga avarii. Avarii tulemusel lõin pea vastu puud nii kõvasti ära, et kiiver läks pooleks. Õnnetusest oli vähemalt nii palju kasu, et õpitulemused läksid korraks väga heaks. Eeldasin, et see oli tingitud löögist pähe. Haiglast välja saades klopsisin motika üles, sest tolleaegne armastus mootorrataste vastu oli väga tugev ja mind ei heidutanud üks ebaõnnestumine, vaid pigem andis mulle kogemust ja jõudu juurde.
Kohalike poistega lõime minu esimese niiöelda põrandaaluse organisatsiooni “BikersGang”. Meil oli oma põhikiri, mille juhatusega vastu võtsime, samuti oma logo. Kahjuks neist säilinud midagi ei ole. Kamba eesmärk oli sõita mootorratastega ning teha igasuguseid lolluseid, mis vähegi pähe tuli.
 
Kaitseväes teenisin logistikapataljonis Tallinnas. Oma lapsepõlve haiguse tõttu oli mul võimalus kaitseväest ära hiilida, kuid seda ma ei teinud. Hoopis vastupidi, ma lausa nõudsin, et mind sinna vastu võetakse. Arstid kehitasid õlgu ning soovisid mulle edu ning nõnda ma alustasin oma kaitseväeteenistust. Esimesed kolm päeva olid kui õudusunenägu ning mõtlesin:” Kuhu kuradi kohta ma nüüd lasin ennast paigutada.” Oli suvine aeg ja räigelt kuum. Vormis oli lausa võimatu olla. Keel surises suus, higi lahmas päevad läbi ning poisid rivis minestasid. Osad poisid oli seal olles nii šokis, et istusid taburetil ning kõigutasid oma keha nagu hullud hullumajas, ise korrutades: “Ma põgenen siit, ma põgenen siit.” Üks nooruk lõikus ennast duširuumis, et saaks ära pääseda. Tihedad külalised tubades olid allülemad, kes karjusid poiste peale ning keerasid madratsid ja kappide sisud tagurpidi. Seda tehti süstemaatiliselt. Ma valetaks, kui ütleks, et ma öösiti patja ei nutnud, kuid samas kinnitasin endale, et pean need 11 kuud vastu. Aeg läks edasi. Kui sõduri baaskursus läbitud ja ka ametid omandatud, anti meile kõigile kohustused, mida pidime täitma. Kuna olin staabi kaitsejaos, mis koosnes enamasti venelastest ja ükski nooremseersant ei olnud nõus seda allumatut jagu juhtima, anti see kohustus millegipärast mulle. Ja siis saabus minu jaoks see aeg nagu oleksin ma nõukogude armees, sest ümberringi toimus suhtlemine ainult vene keeles. Õnneks sain tänu oma varasematele elukogemustele nendega kohe sina peale ning ma olin ainuke, kelle käsku nad lõpuks täitsid ja seda ma tegin kõike eesti keeles. Teistele seersantidele, kes midagi neilt nõudsid, öeldi lihtsalt: “Ma ei saa aru!”
 
Kaitseväes sain oma esimese organiseeritud seadusliku jaojuhtimise kogemuse, samas ise olles reamehe auastmes. Kapraliks sain ma alles kaitseliidus.
 
Siin kiiresti muutuvas maailmas pead olema sa väga paindlik. Selleks olen töötanud väga erinevatel aladel, et saada kogemusi ning leida oma elu eesmärk. Kui sa elus midagi väga tahad, siis lõpuks sa selle ka saad!
Olen olnud kelner, baarman, autopesija, kohviku pidaja, Kaitseliidu valverühmas valvur, diskoteegis turvamees, laevatehases lamineerija, aurahade tehases pronseerija, kipsipaigaldaja, lagedepaigaldaja, 4×4 veoliste rajakohtunik, mööblipaigaldaja ja isegi ühe päeva Valjala sepikojas sepp.
 
2016. aastal tulin Soome, kuna Eestis elades ja töötades palk ei rahuldanud mind. Võtsin majalaenu ning ka lapsed, kes olid vahepeal sündinud, vajasid parimat. Esimesed kuud olid võõras riigis keerulised. Kolm kuud elasin isa köögis laua all koos oma elukaaslasega, kellega sai Soome teekond ette võetud. Aga ma ei andnud alla ja samm-sammult rühkisin ikka edasi ja edasi. Lõpuks elukaaslane andis alla ning läks Eestisse tagasi . Ka meie suhe läks koos temaga.
Tänu emale ja ta elukaaslasele avastasin EKRE päriselt.
 
Paljud on küsinud: “Miks just EKRE?” Mu vastus on lihtne: “Miks peaksin ma valima poliitilise ideoloogiaga parteid, mida minu vanavanemad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajast saati on piimapuki ääres kirunud?”
Peagi mõistsin, et kõik see mida ma olen elus läbi kogenud, ongi pakitud ühte formaati ehk sain poliitilise ilmutuse. Sest EKREs ongi need tavalised Eestimaa inimesed, kes oma elukogemustele tuginedes ajavad koos ühte asja – Eesti asja!